Reede, 27. august 2010

25. nädal (17.-20.06.)

NÄDALA KOKKUVÕTE

Nädala esimesel poolel aset leidnud retki Ulilas olen kirjeldatud juba varasemates postitustes. Neljapäeval sooritasin Viljandisse naasnult jaheldases ja tuulises ilmas õhtuse pooleteisttunnise pisitiiru raudtee taha. Reedel võõrustasime Viljandis pealinnast saabunud sugulasi, millega kaasnes ka üks huvitav putukaleid. Sama päeva õhtul võtsin taas ette pooleteisttunnise retke lähemasse koduümbrusse. Laupäeval jõudsin enne suurt sadu veidi luusida koduaias ja Tomuski järve ääres. Pühapäev pakkus igati positiivse avapaugu kauakavandatud suurele Saaremaa-huvireisile ema, webxani ja kass27 seltsis. Mõistagi ei möödunud ka see päev vahvate loomaleidudeta (lisaks muule põnevale).


Neljapäev, 17.06

Aeg: 19:10-20:40

Koht: raudtee-tagune võsa, makaronivabriku tühermaa

Ilm: vahelduvalt pilves, jahenev, 18...15 kraadi

Üldiseloomustus: hiline lühiretk pakkus pildistamiseks nii putukaid kui taimi. Esimeste seas paistsid silma erinevad liblikad, aga kaadrisse jäi ka mitme muu putukarühma esindajaid.

Retke nael: aasakaruslased (Diacrisia sannio) kuivendataval sooheinamaal; kaunid valge ristiku kogumid makaronivabriku jäätmaal.
Jäädvustatud selgrootuid: Kirju aasasilmik, paar väikest hämarikuliblikat (määramata), tirts, koonlane, kaks liidrikuliiki (sh isane punasilm-liidrik), kimalane, sipelgad ja lehetäid.

Fotoalbum.ee: Selgrootud 2010 Vol2, lk 8, fotod 284...302

Muud avastused: taimedest (tõenäoliselt peagi kaduvad) käpalised kuivendataval soo-alal, kibuvitsatihnik raudteetammi kõrval.


Reede, 18.06

Aeg: 13:30

Koht: propsise koduõu

Ilm: päikeseline, jahe, 17 kraadi

Jäädvustatud selgrootuid. Kirju haavasikk (Saperda scalaris) oli laskunud kaevu kõrval asuva kastmisveega täidetud vanni äärele. See oli mulle teine kord toda kaunist sikku kohata (esmaleid oli 2009. a juunis Tomuski järve äärsel pajul - toona polnud mul sellest uhkest liigist aimugi, nii et üllatus oli suur).

Fotoalbum.ee:

*************************

Aeg: 19:50-21:20

Koht: raudtee-tagune võsa, Tomuski järve ümbrus

Ilm: vahelduvalt pilves, 19...18 kraadi

Üldiseloomustus. Seekordne kodulähiretk toimus soojemas ilmas ja selgrootuidki oli vastavalt rohkem liikvel. Ülipõnevaid leide ei olnud, siiski kohtasin mitmeid senipildistamata (pisi)putukaid.

Retke nael: paarituvad kirivaksikud
Jäädvustatud selgrootuid. Kiilidest rohkesti liidrikke; mitu erinevat kärbseliiki, sh väga pika tagakehaga röövkärbes ja kena väike kirjutiib, mitmesuguseid pisimardikaid; kesaöölane (Euclidia glyphica), taevastiivad, tirtsud, võrgendis nukkuvad pisiröövikud.
Fotoalbum.ee: Selgrootud 2010 Vol2, lk 8 ja lk 9, fotod 306...335


Laupäev, 19.06

Aeg: 12:00...13:10

Koht: koduaed, makaronivabriku ase, Tomuski järve kallas

Ilm: esmalt vahelduv pilvisus, 21 kraadi. Hiljem pilved tihenesid, pärast 13 algas õhtuni kestnud sadu.

Üldiseloomustus: Retk sai toreda alguse, kuid hakkas seejärel kiiva kiskuma. Makaronivabriku alt vabanenud kuumaastikul tänavust esimest silmikut jahtides kukkusin ja põrutasin küünarnukki, õnneks suutsin vältida kaamera kahjustamist. Vaevu Tomuski järve äärde jõudnud, pidin tagasi pöörduma, sest sättis sajule.

Retke nael: tore öölaseröövik koduaias (määramata, leidjaks ema, algne substraat teadmata); kärnkonnakulleste massi-ränne Tomuski järves
Jäädvustatud selgrootuid: harilik tumesilmik (Lasiommata maera), mustsoonvaksik (Siona lineata), määramata kollane karuslane, karuspõrnikas (Trichius fasciatus), täpikpõrnikas (Oxythyrea funesta).
Fotoalbum.ee: Selgrootud 2010 Vol2, lk 9, fotod 336...351

Muud avastused. Minu jaoks uudne nähtus oli kärnkonnakulleste ränne pika, voogleva lindina Tomuski järve lõunakalda äärest järve keskele. Võimalik, et see oli seotud ilma halvenemisega.


Pühapäev, 20.06

Aeg: start Viljandist hommikul enne 8, saabumine Kuressaare Dendro Villasse 20:40. Putuka-uuringud: Allikukivil 9 paiku, Pärnus enne 11, Lihulas 12...13, Pädastes 15 paiku , Koguva külamuuseumis 17...17:30, Kuressaare Dendro Villa dendropargis 21:30...22.

Koht: Viljandi-Kuressaare; vahepeatused: Kõpu mõis, Allikukivi koopad, Pärnu, Lihula, Virtsu-Kuivastu, Pädaste, Liiva, Koguva, Pöide, Laimjala, Valjala, Kaali, Püha.

Ilm. Eel-prognoos oli olnud pühapäevaks peamiselt vihmavaba ja nii ka õnneks läks. Ilm oli samas jaheda- ja tuulisepoolne, peamiselt pilves. Veidi tibutas õhtupoolikul Koguvas. Sooja oli startides 12 kraadi, päeval tõusis 14...15 juurde, jäädes nii püsima õhtuni.

Üldiseloomustus: Saaremaa-reis kujunes peamiselt kultuurireisiks. Avapäeval uudistasime esmalt Kõpu mõisa koos uhke pargiga, leides ühe puu alt pesast pudenenud metsvindipoja. Allikukivi liivakivikoopaid - niisket, udust ja valdavalt kitsast käigustikku, mille vesi on uuristanud Devoni liivakivisse. Pärnus tuli tühjeneva esirehvi tõttu sooritada kummilappimis-peatus
ööpäevast teenindust lubavas rehvitöökojas, mis avati kummatigi kell pool 11.
Lihulas uitasime kesklinnas ja ronisime linnusevaremeis. Pärast praamisõitu nautisime Pädastes webxani sünnipäeva tähistuseks gurmee-pastarooga ja mõisakompleksi ilu. Vaadanud üle iidse Muhu kiriku Liival, suundusime edasi lääne poole, käies tutvumas Koguva ainulaadse, ehedana 19. sajandi keskelt tänini säilinud muuseum-külaga. Üle Väikese väina tammi Saaremaale jõudnult uudistasime Pöide ja Valjala keskaegseid kirikuid ning Laimjala mõis-vallamaja. Kaalis imetlesime jõudsalt edenenud turismimajandust, tehes ka ringi ümber kuulsa kraater-järve. Järgnes põige Püha kiriku juurde, misjärel võtsime suuna Kuressaarele, mille mereäärses tagasopis, Dendro Villa nimelises igati meeldivas kodumajutuspaigas ka ööbima jäime.
Retke nael: üldises plaanis eine Pädastes ja esmatutvus Saaremaaga, putukate osas verikireslase röövik ja huvitavad liblikakookonid Koguva kadakasel heinamaal.
Jäädvustatud selgrootuid. Jaheda ja peamiselt pilvise ilma tõttu oli putukaid liikvel loodetust vähem. Teiste seas said pildile sini-õiesikk (Gaurotes virginea) Allikukivil, 3 liigist kärbsed Pärnus, uudne hiidkimalane Lihula linnusevaremeis, ämblik, vaablane ja sinikiilid (Orthetrum cancellatum) Pädastes, müüriherilane Koguvas, ohtralt viinamäetigusid (Helix pomatia) Dendro Villa dendropargis.
Fotoalbum.ee. Saaremaa-reisi üldkaust; 1. reisipäeva putukad: Selgrootud 2010 Vol 2: 354...385.

Muud avastused: pesast pudenenud metsvindipoeg Kõpu mõisapargis, mägiveised Pädaste karjamaadel, kolm käpaliseliiki Dendro Villa dendropargis.

Neljapäev, 26. august 2010

Teelahkmel

Vähesed püsilugejad on kindlasti märganud, et juba ligi kaks kuud valitseb Loodusluubis täielik vaikus. Sellel on olnud kolm põhjust.

  1. Senise põhjaliku formaadi tööshoidmine oli väga ajamahukas ja kuna vahepeal lisandus ohtrasti retki, ei jäänud kõigi nende üksipulgi kajastamiseks vuti MMi ja kõigi muude suviste ahvatluste taustal lihtsalt enam mahti. Küllap on hea lugeja omal nahalgi kogenud, et suvi ei ole soodsaim aeg tubaste kirjatööde edendamiseks.
  2. Lugejate-poolne tagasiside jäi viimasel ajal eriti kasinaks - mitte et see varemgi massiivne oleks olnud. Blogi pidades on (positiivne) tagasiside tahes-tahtmata oluline motivaator, vaid iseenda jaoks märkmeid tehes ei olekski põhjust neid internetti laadida. Samas kuuldus Loodusluubi kahelt ainsalt teadaolevalt püsilugejalt kommentaare, et need kirjeldused on toredad ja põhjalikud küll, aga mitte kuigi poleemilised - ei oskagi neid õieti kommenteerida. Lisaks mainiti, et lood kipuvad üksteist struktuurilt ja sõnastuselt ülemäära kordama.
  3. Olin ka ise tüdinud aeganõudvate ja valitud formaadi tõttu juba loomuldasa osaliselt ennastkordavate (Tänane retk viis mind taaskord juba tuttavale veevärgi alale…) lugude tootmisest. Viimast probleemi peegeldavad ilmekalt kahe eelneva loo pealkirjad.

Kõik see rääkis selget keelt: käes on aeg blogile joon alla tõmmata või midagi kardinaalselt muuta. Vahepeal plaanisingi Loodusluubiga lõpparve teha, aga see ei tundunud siiski õige. Kõigepealt muutunuks nii üsna mõttetuks seniste kuude vältel tehtud töö. Retkede päevikulaadne kajastamine on tegelikult oluline ka mulle endale, aidates sooritatud retki ja vaatlusi ajas hallata ning saadud andmeid tõhusamalt fikseerida (sh hilisema otsingu tarvis). Vahepealsel ajal olen jätkanud fotode lisamist oma Fotoalbumi pildiportaali - ajaliselt järjestatud ja teatud määral rühmitatud "putukasaagi" leiab siit, siit ja siit. Samas ei asenda see korralikku retkede kronoloogiat daatumite, asukohtade ja kirjeldustega. Ning lõpuks tahaksin ma jätkuvalt loota, et Loodusluubil on potentsiaali pakkuda huvitavat ja õpetlikku lugemist ka teistele harrastus-entomoloogidele ja lihtsalt loodushuvilistele.

Seetõttu püüan nüüd, mil tänavune erakordselt uhke suvi on kui noaga lõigatult otsa saanud, asendudes tuulise ja sajuse varasügisega, asuda vahepealseid rohkeid retki ja vaatlusi kokku võtma. Ajasäästu huvides realiseerub see nädalaülevaadetena, millest ei leia enam ülidetailseid marsruutide kirjeldusi ega täielikke illustreeritud liigiloendeid. Selle asemel piirdun üldistavate kommentaaride, retkede lühitutvustuste, põnevaimate kohtumiste jm seikade kirjeldamise ja vaid kõige huvitavamate/õnnestunumate kaadrite äratoomisega. Loetavuse parandamiseks püüan sisse seada ka selgema struktuuri. Täiendava uuendusena hakkavad nädalakokkuvõtes sisalduma viited Fotoalbumi kaustavahemikele, kus (loodetavad) eriti suured huvilised saavad tutvuda põhjaliku valiku fotodega igalt kirjeldatavalt retkelt.

Armsad Loodusluubi lugejad, ma loodan, et uudne asjadekorraldus sobib paremini nii teile kui mulle endale, tagades käesolevale blogile pika ja viljaka tuleviku. Mis puutub Loodusluubi „toormaterjali“ – retkedesse ja fotodesse –, siis seni, kuni Looja elu ja tervist kingib, pole selle ammendumist küll peljata. J

Esmaspäev, 5. juuli 2010

... ja järjekordne Ulila õhtutiir

Ka kolmapäev, 16. juuni möödus jalgpalli ja muude toimetuste tähe all, võimaldamata loodusretke enne, kui alles õhtul poole kaheksa paiku. Marsruut oli sisuliselt sama, mis eelmisel päeval: lühike tiir mööda majataguseid, piki jõe kallast kulgevaid teid ja radu.

Uudsetest putukatest väärivad mainimist tume, veidi sikku meenutav, aga mitte nii kaarjate tunnaldega õiemardikas, samuti kellegi kapsaliblika perekonna esindaja prisked röövikud nõgeselehtedel.
Liikvel oli ka herilasi: ühe müüriherilase avastasin taimelehelt hilist õhtupäikest nautimast, teise, ühisherilaste hulka kuuluva looma tabasin aga kuulmise abil mullust heinakõrt jõhverdamas.
Et lugu ei jääks liiga lühikeseks, siis olgu siiagi liidrikusõprade rõõmuks paar pisikiili lisatud.
Samuti väärib tähelepanu lepatriinu vastne, kes oli end sisse seadnud kummalise kompositsiooni kõrval - loodussõpradest lugejad, andke palun teada, millega võib olla tegu!

Jälle üks Ulila õhtutiir

Eks osaliselt ole selles süüdi jalgpalli maailmameistrivõistlused, teisalt aga ka labane laiskus, aga kibe tõde on see, et Loodusluup sörgib 20 päeva ajast maas. Samas on vahepealsesse aega mahtunud rikkalikult loodusretki ja uusi avastusi, mis pikisilmi kajastamist ootavad. Püüan lähipäevil olukorda parandada, esialgu keskendudes pildimaterjali üleslaadimisele ja seda jõudumööda tekstidega täiendades.

Alljärgnevalt leiab pildilist kajastust 15. juuni hilisõhtul Ulilas ette võetud paaritunnine jalutuskäik majatagusele jõekaldale. Huvitavamatest leidudest väärivad märkimist kahte liiki hüpikämblikud, soojadel seintel, rohukõrtel istudes ennenägematult tiibu laiutavad vesineitsikud, kõrrel turninud raisamatja, ajaloo parimad kaadrid pakkunud emane väike-tondihobu, saagijahil teotapikud, kohmaka olekuga koibik, kentsaka tumeda tiivaäärisega pisikärbes ja juba mõnevõrra vanalooma ilmet võttev ritsikas. Kõike seda saatis jõeluhale omaselt sääskede armutu rünnak.
Jõeäärsed vanad paadikuurid pakuvad üllatavaid avastusi. Nii oli katuseäärte alla oma vastsekestad jätnud terve hulk vesikiile. Lisaks avastasin sealt ühtiva ehmestiivaliste paarikese.

Neljapäev, 17. juuni 2010

Huvireis Põhja-Mulgimaal

Laupäev, 12. juuni sai valitud päevaks, mil pidin kahele Loodusluubi ustavale lugejale-kommentaatorile, webxanile ja kass27-le näitama paiku, millest siin regulaarselt kirjutan. Reisiseltskonnaga ühines Viljandis ka mu ema, kes soovis kohalike huviväärsustega tutvust uuendada. Hiljem oli meil ühiselt asja Viljandi Tulemuusika kontserdile (superstaaridega) - Ugala kaldaveerel nähtu-kuuldu pakkus üleva elamuse, aga see ei ole enam käesoleva blogi teema. Niisiis piirdun mõlema lugeja lahkel loal (kui leidub veel mõni, siis palun tal vastu võtta mu siirad vabandused - protesteerivat õiendit oleks tore leida loo kommentaariumis) lühipajatusega kolmetunnisest huviretkest marsruudil Viljandi-Heimtali-Sinialliku-Loodi-Paistu-Paistu Põrguorg-Viljandi.

Meie "reisisaatjaks" oli iiliti lausa tormile lähenenud tuul, mis mu kodumajast elektrigi viis - nii pidin raske südamega loobuma jalgpallimatši lindistamisest (siinblogija ei ole üksnes loodushuviline). Taevas sõudis kiiresti üpris tihe pilvelaam, võimaldades päikesel vaid lühiajaliselt piilumas käia. Soojagi jagus kesise 15 kraadi ringis - päev kuulunuks otsekui septembrisse, mitte juunisse. Nii tuleb mul rikkaliku putukagalerii lootjaid kurvastada: putukaid oli kõigis läbitud paigus liikvel kasinalt ja tihkevõitu ajagraafiku tõttu ei hakanud ma nende otsimisele ka lisaaega kulutama.

Esimeses peatuskohas, Viljandist kümmekond kilomeetrit läände jäävas Heimtalis imetlesime vastrenoveeritud maakividest ringtalli, mille sisemusse on elegantselt sobitatud moodne spordihoone. 19. sajandi keskpaigast pärinev ringtall on kahtlemata Eesti vägevaim ja sellisena ainulaadne arhitektuuriobjekt.
Parasjagu on täies hoos ka mõisa peahoone renoveerimine - seal paikneb tänapäeval Raudna põhikool. Ülejäänud mõisakompleks peab MaSu tingimustes veel järge ootama - räämas või varemeis hooneid jagub seal mitmeid.
Kiikasime ka ringtalli taga asuvasse hobusekoplisse - Heimtalis asub Eesti suurim sporthobuste kasvandus.
Mõisapargis uudistasime iidvana kiviristi ja kännul kasvavaid kopsakaid soomustorikuid (Polyporus squamosus).
Mõisahoone tagant saab alguse mitut liiki põlispuude vahel kulgev laialehelise metsa õpperada, mis juhatab matkaja alla Raudna ürgorgu. Seal avaneb tema pilgule ilmselt küla tuntuim ehitis - peopaigana rakendatav Heimtali mõisa viinaköök. Tudori stiilis nurgatornidega ehitis mõjub siin esmapilgul õige üllatavalt - see aastast 1842 pärinev hoone (mida kinnitab ka aastaarv tuulelipul) oleks justkui teleporteeritud otse vanalt healt Inglismaalt - vaata pilti pealkirja all! Mööda kruusateed tagasi küla keskele jalutades jäi meist vasakule imepäraselt ürgse ilmega eakas lehtmets - otsekui viirastuspilt iidsetest aegadest, mil Eestis vohasid veel laialehised põlislaaned, kus müdistasid ringi tarvad ja piisonid.
Järgmisena võtsime suuna Ramsile, nõukogudeaegset hõngu pakkuvale, peamiselt korrusmajadest koosnevale Viljandi eeslinnale, mille külje alt, Viljandisse viiva otsetee äärest saab alguse looduskaunis Sinialliku piirkond. Meie väike matkaseltskond tutvus järvekalda, linnamäe ja mõistagi Siniallika endaga, mis üksmeelselt tõesti siniseks tunnistati.
Mina leidsin rohurindest ka paar putukat, kellest kõige märkimisväärsem oli mulle uudne, umbes sentimeetripikkuse sihvaka kehaga süsimust sikk. Määraja abiga sai loom tuvastatud musta kiitsaksikuna (Strangalia aethiops).
Taimedest jäid silma kaunilt õitsev ümaralehine uibuleht (Pyrolia rotundifolia), samuti harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) ja tõrvalill (Lychnis viscaria).
Webxan avastas parkla lähistelt rohust paar tegusat viinamäetigu (Helix pomatia), lisades tõendusmaterjali mu varasemast avastusest ajendatud oletusele, et Sinialliku kandis on tekkinud selle hiiglasliku maismaateo elujõuline populatsioon.
Siniallikult naasime hiljaaegu kenasti asfalteeritud Ramsi-Loodi teele, mille ääres paikneb esoteerikasõprade seas hinnatud tervendavat ORME-vett villiv Kivi turismitalu.

Selle tee ühinemiskohas Viljandi-Karksi-Nuia maanteega tõkestas meie tee iseäranis kõrge ja tihe, omapärase välimusega metsatukk. See oli Loodi-Püstmäe lehisepuistu - aastal 1820 Loodi mõisnik Heinrich August von Bocki eestvedamisel istutatud poolehektariline metsatukk, mis tänaseks on viljaka parasniiske Mulgimaa pinnase toel kosunud Eesti suurima boniteediga (puiduvaruga pindalaühiku kohta) ja peaaegu et kõrgeimaid, kuni 43-meetriseid puid sisaldavaks (paar Järvselja kuuske olla siiski sihvakamad) tähelepanuväärseks puistuks.
Jämedate pudeljate Euroopa lehise (Larix decidua) tüvede vahel jalutades jõudsime viimaks von Bockide hauaplatsile, andmaks au toreda metsa rajajaile.
Järgmisena ootas meid mõnekilomeetrise autosõidu järel Paistu küla - koht, kust pärineb minu isapoolne suguvõsa. Siinne vallavalitsus on teinud tublit tööd, rajades kiriku ees asuva nägusa Vabadussõja mälestusmärgi ümber kena, elupuudega ääristatud teeradadega pargi.
Paistus tervitab külalisi kaabut tõstes ka Eesti kolmas suur Mulgi Mehe puukuju - ülejäänud asuvad Tallinn-Tartu maantee ääres ja Mulgimaa pealinnaks loetavas Abja-Paluojas.
Meie viimaseks peatuspaigaks oli Paistu (Loodi) Põrguorg - Paistu oja kaldal asuv uhke, 15 meetri kõrgune Devoni liivakivipaljand, millest voolab välja kolm allikat. Põrguorgu viis meid pooleteist kilomeetri pikkune, laiuduväärselt kehvas seisus kruusatee, mis ei jätnud kahjustamata webxani auto põhjaalust. Viimane osa teest tuli läbida kondimootoriga, et laskuda mööda järsku jalgrada alla orgu, paljandi juurde. Leidsime, et paljandi ülaserval on vahepeal toimunud varing, mis on alla kukutanud mitu seal balansseerinud kuusepuud.
Webxanil läks reisi vältel korda tuvastada kaks tänavust uudislindu: käblik ja peoleo.

NB! Kasutatud on ka webxani fotosid.