... ja järjekordne Ulila õhtutiir

Ka kolmapäev, 16. juuni möödus jalgpalli ja muude toimetuste tähe all, võimaldamata loodusretke enne, kui alles õhtul poole kaheksa paiku. Marsruut oli sisuliselt sama, mis eelmisel päeval: lühike tiir mööda majataguseid, piki jõe kallast kulgevaid teid ja radu.

Uudsetest putukatest väärivad mainimist tume, veidi sikku meenutav, aga mitte nii kaarjate tunnaldega õiemardikas, samuti kellegi kapsaliblika perekonna esindaja prisked röövikud nõgeselehtedel.

Liikvel oli ka herilasi: ühe müüriherilase avastasin taimelehelt hilist õhtupäikest nautimast, teise, ühisherilaste hulka kuuluva looma tabasin aga kuulmise abil mullust heinakõrt jõhverdamas.

Et lugu ei jääks liiga lühikeseks, siis olgu siiagi liidrikusõprade rõõmuks paar pisikiili lisatud.

Samuti väärib tähelepanu lepatriinu vastne, kes oli end sisse seadnud kummalise kompositsiooni kõrval - loodussõpradest lugejad, andke palun teada, millega võib olla tegu!

Jälle üks Ulila õhtutiir

Eks osaliselt ole selles süüdi jalgpalli maailmameistrivõistlused, teisalt aga ka labane laiskus, aga kibe tõde on see, et Loodusluup sörgib 20 päeva ajast maas. Samas on vahepealsesse aega mahtunud rikkalikult loodusretki ja uusi avastusi, mis pikisilmi kajastamist ootavad. Püüan lähipäevil olukorda parandada, esialgu keskendudes pildimaterjali üleslaadimisele ja seda jõudumööda tekstidega täiendades.

Alljärgnevalt leiab pildilist kajastust 15. juuni hilisõhtul Ulilas ette võetud paaritunnine jalutuskäik majatagusele jõekaldale. Huvitavamatest leidudest väärivad märkimist kahte liiki hüpikämblikud, soojadel seintel, rohukõrtel istudes ennenägematult tiibu laiutavad vesineitsikud, kõrrel turninud raisamatja, ajaloo parimad kaadrid pakkunud emane väike-tondihobu, saagijahil teotapikud, kohmaka olekuga koibik, kentsaka tumeda tiivaäärisega pisikärbes ja juba mõnevõrra vanalooma ilmet võttev ritsikas. Kõike seda saatis jõeluhale omaselt sääskede armutu rünnak.

Jõeäärsed vanad paadikuurid pakuvad üllatavaid avastusi. Nii oli katuseäärte alla oma vastsekestad jätnud terve hulk vesikiile. Lisaks avastasin sealt ühtiva ehmestiivaliste paarikese.

Ulilas uitamas

Vahepealsed paar jahedat, pilvist ja sajust päeva olid kõike muud, kui loodusretkele ahvatlevad. Eile, neljapäeval sabistas ka hommikul parajat seenevihma, kuid õhtupoolikuks hakkas taevas klaaruma ja õhusoojagi lisandus. Et olin eelmisel päeval taas Ulilasse jõudnud, siis otsustasin, et aeg on sooritada teine tutvumisretk enda uues koduasulas.

Hakatuseks kopeerisin eelmise retke marsruuti, uideldes jõeäärse tellismaja varemete ümber. Punastel seinatellistel olid end päikesele eksponeerinud mitmed huvitavad putukad. Esmalt märkasin silmapaistvalt kauni välimusega, nähtavasti herilast imiteerivat rohesilmset suurkärbest, kes haabituse põhjal kuulus parmlaste (Tabanidae) sugukonda. Selle looma määramisel kogesin suuri raskusi ja kõhklusi, viimaks kitsenes valik perekonnale Philipomyia, jäädes kõikuma liikide P. graeca ja P. aprica vahele. Linkidel klõpsates on heal lugejal võimalus ka oma arvamuse kujundamiseks. Kummagi liigi Eestis esinemise kohta ei suutnud ma leida mingeid andmeid - võimalik, et tegu ongi siinse esmaleiuga. Tuleks vist konsulteerida elukutseliste entomoloogidega.

Laguneva tellisseina sisse olid uuristanud pesaurgusid mitmest liigist herilased, nii näiteks sõelusid pesaavade vahet kahest liigist nägusad müüriherilased, kellest ka mitu pilti teha õnnestus.

Samuti oli tellistel agarasti sebimas tillukesi kauneid kuldherilasi (sugukond Chrysididae), kes pesaparasiitidena otsisid ilmselt võimalusi oma munade sokutamiseks müüriherilaste pesadesse. Eestist on kuldherilasi teada ~40 liiki. Muide, üldjuhul on tegu mürgitute herilastega.

Rohurindes laperdas ringi tiigervaksik (Pseudopanthera macularia), küllaltki kahvatu eksemplar, nii et ma kahtlustasin algul mingit sugulasliiki. Samas näiksegi seda liiki iseloomustavat küllaltki suur värvuse ja täpimustri varieeruvus.

Ühel kõrrel sattusin peale lepatriinu vastsetele - ilmselt on tegu üldtuntud seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata) noorjärguga, kes ei meenuta valmikut vähimalgi määral.

Rohust leidsin ka praegusel aastaajal ühe arvukaima suurtest sikkudest - ohakasiku (Agapanthia villosoviridescens).

Samuti kohtasin ogakärblast (sugukond Stratiomyidae, võimalik, et liigist Stratiomys chamaelon) - õitel toituvat suurt lapiku kollasetriibulise tagakehaga kahetiivalist, keda ei näe just liiga sageli.

Ringkäiku piki jõekallast jätkates avastasin, et nädalakese eest veel pruunis noorlooma-värvingus olnud isased triip-vesikiilid (Libellula fulva) on vahepeal läinud küpsele isendile omaselt siniseks.

Pajuoksalt leidsin küllaltki kauni kollatriibulise sääse. Väärib meelespidamist, et vastikud vereimejad on vaid mõned paljudest sääseliikidest - enamik on süütud taimetoidulised putukad.

Ringi lendas ka mitmeid nägusaid laikleedikuid (Eurrhypara hortulata) - need hämarikuliblikad tavatsevad laskuda puhkama lehtede varjulisele alaküljele, nii nõudis laikleediku pildistamine mult keerukaid kaamera-manipulatsioone.

Enne turbatehaseni jõudmist pidasin paremaks ots ringi pöörata. Selmet koju naasta, otsustasin aga veidi uurida Ulila loodepoolset otsa, mis jääb teisele poole Kesk tänava tagumist lõiku. Esmalt kõmpisin piki Kesk tänavat, möödudes endisest koolimajast. Sealses pargis olid kasutusele võetud ootamatult karmid meetmed koerte pissitamise vastu.

Järgmisena keerasin Lille tänavale, kus vasemat kätt paikneb eramajade rivi, paremale jäävad aga kohaliku rahva aiamaad.

Ühe aiamajakese seinal soojendas end õhtupäikeses tore karvane sirelane, kes kuulub ilmselt liiki Merodon equestris.

Kõndisin Lille tänava lõpuni, jätkates teekonda juba kiduramal soise võseriku vahele viival rajal, mis jääb Elva jõe ja Kureküla oja vahele.

Seal olid pajupõõsaste kohal jahti pidamas mu head tuttavad väike-tondihobud (Brachytron pratense) - olgu siinkohal toodud zuumitoru abil saadud foto emasloomast.

Too rada muutus peagi nii vesiseks, et Elva jõe äärde jõudmiseks vajanuksin kummikuid. Et ka aeg oli juba hiline, siis pöörasin otsa ümber, lõigates kodu poole aiamaalappide vahelt. Loo lõpetuseks pakun paar pildikest tagasiteelt.

Lapik-vesikiilide invasioon

Laupäeval, 5. juunil sain koduste tööde-tegemiste tõttu loodustiirule suunduda alles kella seitsme paiku õhtul. Ega ma käiku kuigi suurena kavandanudki, peamiseks plaaniks oli üle vaadata lähimad vaatluskohad, lootuses leida tänavusi uudseid kiililiike ja ehk ka päevaliblikaid. Ilm oli võrdlemisi päikseline, kuid jaheda- ja tuulisepoolne, sooja võis olla napilt 15 kraadi.

Esimene kiili-avastus ootas mind juba aia taga raudteekraavis, kus mullusele vaarikavarrele maandus tore isane lapik-vesikiil (Libellula depressa). Seoses sellega sain tänavu „käe valgeks“ ka kolmanda ja viimasega Eesti vesikiilidest. Hiljem leidsin raudtee-taguse märgala servast veel mitmeid selle meie kõige laiema tagakehaga kiililiigi esindajaid, nii emaseid kui isaseid – soodsate ilmaolude abiga pääsesin ka hõlpsasti pildistuskaugusele. Isane lapik-vesikiil, nagu enamus teisigi, on noorena üpris emaslooma-sarnane, hakates siis päev päevalt üha sinisemat tooni omandama. Minu hinnangul on lapik-vesikiili näol tegu kindlasti ühe kauneima Eesti kiiliga. Elupaigana eelistab see liik väikeste madalaveeliste veekogude ümbrust, hinnates patrullimispaigana ka kraave ja ajutisi lompe.

Välja on ilmunud ka karvased porikärbse-laadse haabituse ja suuruse (pikkus 2 cm), kuid kirju kuuega kärbsed, kes üldilmelt meenutavad pigem kimalasi. Tegemist on kägusirelastega (Volucella bombylans). Kui neid veidi jälgida, siis saab ilmsiks huvitav territoriaalne käitumine – loomad kaitsevad oma ala liigikaaslaste eest, selle kohal pidevalt tiire tehes ja vaid lühikeseks ajaks taimedele laskudes. Mune kimalasepessa sokutav kägusirelane on harukordselt muutliku välimusega liik - tema varieeruvad värvusvormid jäljendavad erinevaid kimalaseliike. Siinnähtav on vorm V bombylans var. plumata.

Liblikatest sattusid mu kaameratoru ette linnuheidet imiteeriv harilik laikvaksik (Lomaspilis marginata) ja kena pisike musta-halli-valgekirju vaksik. Palun kergemat karistust, et too ja paljud teisedki liigid esialgu määramata jäävad – selleks ei jagu lihtsalt aega. Võimalik, et talvepoolaastal võtan käsile ja hakkan vanu blogilugusid määrangutega täiendama. See aga ei takista häid lugejaid kommentaarides oma teadmisi jagamast - vastupidi, taoline abi oleks väga tänuväärne ja teretulnud.

Kinnitamaks, et ühepäevikute seas valitseb mitmekesisus, olgu siin ära toodud üks kahe sabaniidiga liik. Ühepäevikuliste selts sisaldab tervet rida sugukondi, Eestist on leitud ~ 40 liiki, kelle määramine on suhteliselt tänamatu ülesanne. Selle rühma juures on lisaks valmiku lühikesele elueale tähelepanuväärne see, et neil esineb ka tiibadega eelvalmiku (nümfi) vorm. Mõni tund pärast veest väljumist nümf kestub ja välja ilmub valmik, kes suundub paarilist otsima. Eelvalmikute erinevus valmikutest raskendab veelgi ühepäevikute määramist.

Mõned toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymella) röövikud olid otsustanud minna avastama uusi jahimaid, seades end sisse hoopis orasheinal. See seondub ilmselt asjaoluga, et toomingad on tänavu taas langenud tolle liigi apla rünnaku alla.

Oma tavapärasel marsruudil kulgesin üle makaronivabriku tühermaa, mille kohal märkasin tiirutamas suurt kajakat, kes omapäraseid lühikesi häälitsusi kuuldavale tõi. Linnu korrapärane liikumine võimaldas temast saada päris korraliku kaadri – webxan tuvastas tiirutaja kui hõbekajaka (Larus argentatus) – algupäraselt merelinnu, keda võib aga tänapäeval pesitsemas leida isegi Tartu majakatustelt.

Samalt heinamaalt tabasin kauni sinitiiva, kelle määramisega tublisti vaeva nägin - hea lugeja võib kontrollida, kas tegu on ikka niidu-sinitiivaga (Polyommatus semiargus). Sinitiibade, nagu ka paljude teiste liblikaliikide määramisel ei ole palju abi võhiku jaoks kaunimana tunduvast pealtvaatest – just tiibade alaküljed sisaldavad sageli olulisi määramistunnuseid. Nii esitan ka sellest liblikast kaks erinevat pilti.

Tomuski järve ääres oli aktiivsem tegevus juba vaibumas. Siiski tiirutas järve kohal mõningaid hiilgekiile, arvasin ära tundvat ka kedagi tondihobudest. Soliidsemate modellide puudumisel jäädvustasin paju-kollapoide (Lochmaea caprea) paari – just need süütu moega loomakesed on peamised pajulehtede augustajad. Pajul toituvate putukate kohta on huvitava loo kirjutanud Mati Martin.

Et Tomuski ääres palju aega ei kulunud, siis otsustasin kiigata ka veevärgi alale, kus õhtupäikesele avatud põõsakülgedel võis loota kohata päevast viimast võtvaid kiile.

Võimalik, et süüdi olid üha jahenev ilm ja läänetuul, kuid suurt kiiliõnne mul sel korral ei olnud. Kummati leidsin ühe kena isase väike-tondihobu (Brachytron pratense) – varasemast juba tuttava silmapaistvalt karvase rindmikuga kiili.

Väga arvukalt oli peamiselt pajudel esindatud tänavune uudne mardikaliik – aiapõrnikas (Phyllopertha horticola). See üsna nägus loom on samas väga ablas lehtede ja õite järaja, põlgamata ära ka roose ja muid ilutaimi.

Lepalehel oli platsi võtnud omapärane mõnesentimeetrine vaksik – kahjuks on vaksikuröövikute liigilise kuuluvuse tuvastamine minu jaoks seni pisut liiast.

Üks röövik oli aga seadnud end lepalehtede vahele nukkuma.

Tolle päeva suurima rööviku, oma 6 cm pika, avastasin juba tagasiteel olles puurkaevumajakeste vaheliselt teerajalt. Kahtlustan temas noort tammekedrikut (Lasiocampa quercus).

Lõpetuseks olgu kõigi vaksikusõprade rõõmuks ära toodud veel paar liblikat ja üks röövik, keda koduteel pildistasin.