Vahepealsed paar jahedat, pilvist ja sajust päeva olid kõike muud, kui loodusretkele ahvatlevad. Eile, neljapäeval sabistas ka hommikul parajat seenevihma, kuid õhtupoolikuks hakkas taevas klaaruma ja õhusoojagi lisandus. Et olin eelmisel päeval taas Ulilasse jõudnud, siis otsustasin, et aeg on sooritada teine tutvumisretk enda uues koduasulas.
Hakatuseks kopeerisin eelmise retke marsruuti, uideldes jõeäärse tellismaja varemete ümber. Punastel seinatellistel olid end päikesele eksponeerinud mitmed huvitavad putukad. Esmalt märkasin silmapaistvalt kauni välimusega, nähtavasti herilast imiteerivat rohesilmset suurkärbest, kes haabituse põhjal kuulus parmlaste (Tabanidae) sugukonda. Selle looma määramisel kogesin suuri raskusi ja kõhklusi, viimaks kitsenes valik perekonnale Philipomyia, jäädes kõikuma liikide P. graeca ja P. aprica vahele. Linkidel klõpsates on heal lugejal võimalus ka oma arvamuse kujundamiseks. Kummagi liigi Eestis esinemise kohta ei suutnud ma leida mingeid andmeid - võimalik, et tegu ongi siinse esmaleiuga. Tuleks vist konsulteerida elukutseliste entomoloogidega.
Laguneva tellisseina sisse olid uuristanud pesaurgusid mitmest liigist herilased, nii näiteks sõelusid pesaavade vahet kahest liigist nägusad müüriherilased, kellest ka mitu pilti teha õnnestus.
Samuti oli tellistel agarasti sebimas tillukesi kauneid kuldherilasi (sugukond Chrysididae), kes pesaparasiitidena otsisid ilmselt võimalusi oma munade sokutamiseks müüriherilaste pesadesse. Eestist on kuldherilasi teada ~40 liiki. Muide, üldjuhul on tegu mürgitute herilastega.
Rohurindes laperdas ringi tiigervaksik (Pseudopanthera macularia), küllaltki kahvatu eksemplar, nii et ma kahtlustasin algul mingit sugulasliiki. Samas näiksegi seda liiki iseloomustavat küllaltki suur värvuse ja täpimustri varieeruvus.
Ühel kõrrel sattusin peale lepatriinu vastsetele - ilmselt on tegu üldtuntud seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata) noorjärguga, kes ei meenuta valmikut vähimalgi määral.
Rohust leidsin ka praegusel aastaajal ühe arvukaima suurtest sikkudest - ohakasiku (Agapanthia villosoviridescens).
Samuti kohtasin ogakärblast (sugukond Stratiomyidae, võimalik, et liigist Stratiomys chamaelon) - õitel toituvat suurt lapiku kollasetriibulise tagakehaga kahetiivalist, keda ei näe just liiga sageli.
Ringkäiku piki jõekallast jätkates avastasin, et nädalakese eest veel pruunis noorlooma-värvingus olnud isased triip-vesikiilid (Libellula fulva) on vahepeal läinud küpsele isendile omaselt siniseks.
Pajuoksalt leidsin küllaltki kauni kollatriibulise sääse. Väärib meelespidamist, et vastikud vereimejad on vaid mõned paljudest sääseliikidest - enamik on süütud taimetoidulised putukad.
Ringi lendas ka mitmeid nägusaid laikleedikuid (Eurrhypara hortulata) - need hämarikuliblikad tavatsevad laskuda puhkama lehtede varjulisele alaküljele, nii nõudis laikleediku pildistamine mult keerukaid kaamera-manipulatsioone.
Enne turbatehaseni jõudmist pidasin paremaks ots ringi pöörata. Selmet koju naasta, otsustasin aga veidi uurida Ulila loodepoolset otsa, mis jääb teisele poole Kesk tänava tagumist lõiku. Esmalt kõmpisin piki Kesk tänavat, möödudes endisest koolimajast. Sealses pargis olid kasutusele võetud ootamatult karmid meetmed koerte pissitamise vastu.
Järgmisena keerasin Lille tänavale, kus vasemat kätt paikneb eramajade rivi, paremale jäävad aga kohaliku rahva aiamaad.
Ühe aiamajakese seinal soojendas end õhtupäikeses tore karvane sirelane, kes kuulub ilmselt liiki Merodon equestris.
Kõndisin Lille tänava lõpuni, jätkates teekonda juba kiduramal soise võseriku vahele viival rajal, mis jääb Elva jõe ja Kureküla oja vahele.
Seal olid pajupõõsaste kohal jahti pidamas mu head tuttavad väike-tondihobud (Brachytron pratense) - olgu siinkohal toodud zuumitoru abil saadud foto emasloomast.
Too rada muutus peagi nii vesiseks, et Elva jõe äärde jõudmiseks vajanuksin kummikuid. Et ka aeg oli juba hiline, siis pöörasin otsa ümber, lõigates kodu poole aiamaalappide vahelt. Loo lõpetuseks pakun paar pildikest tagasiteelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar