Laupäev, 3. mai 2014

Kevade pealetung

Esmaspäeval, 21. aprillil võtsin ette selle aasta esimese pikema rattaretke, mis viis mind Varesemägede kaudu Parika rabasse, sealse kauni Väikejärve äärde. Ilm oli aastaaja kohta fantastiliselt soe: kella 17-ks kerkis termomeetrinäit lausa 23 kraadini. Puhus kerge mahe tuuleke. Mitu päeva kestnud soojalaine ei olnud jätnud loodusele oma mõju avaldamata: varakevadised kollakad-pruunikad toonid olid asendumas õrnrohelisega nii rohurindes kui kõrgemalgi. Nii võis toomingatel juba näha "hiirekõrvu", nagu ka päris kopsakaid puhkemata õiekobaraid. Niiskemais paigus ilutsesid täies õieehtes pajud, pakkudes mitmekesist valikut varastele putukatele pidusööki pakkuvaid urbasid. Paiselehed hakkasid juba õitsemist lõpetama ja eriti soojades paigus avasid oma õiepäikesi esimesed võililled. Metsaalused olid täis pikitud võsaülaseid (Anemone nemorosa) ja kollaseid ülaseid (A. ranunculoides) ning sinililli; mõnes teeäärses kraavis võis juba imetleda varaseid varsakapju (Caltha palustris).

Võrreldes paari nädala taguse ajaga oli tunduvalt rikastunud ka lindude laulukoor: tooni andsid metsvindid ja punarinnad, siit-sealt kostus juba ka väike-lehelinnu tuttavat "tsilk-tsolki", samuti viisijuppe, mille tuvastamisel webxani abi ära kulunuks. Korraks arvasin kaugusest tabavat isegi käo kukkumise. Raba oli veel varakevadistelt pruunikat karva, kuid selle servas võis juba näha õitsemas sinikaid. Täies õieilus on praegu ka mürgine pisipõõsas näsiniin (Daphne mezereum), mille leidmine ei ole küll niisama lihtne.



Ka putukariigis keeb elu juba täie hooga. Varesemägede kuplil asub kena päikseline lagendik, mis on meelepärane mitmesugustele liblikatele. Sealt leidsin oma suureks üllatuseks end päikese käes mõnusasti sisse seadnud nõgeseliblika (Araschnia levana) - liigi, keda enne maikuud küll näha poleks lootnud. 

Samuti tiirutas noorte kuuskede ümber paar kevad-sinitiiba - samuti liik, keda normaalsel kevadel alles mais võib kohata. Aeg-ajalt tegi lagendiku kohal tiiru leinaliblikas, laskudes põgusalt ka mullusele kulule või puuokstele puhkama, samuti käis korraks metsaäärseid õitsemist lõpetavaid sinililli uurimas väheldane valkjas liblikas, kelles kahtlustan naeriliblikat. Kõiki neid küll pildile püüda ei õnnestunud, sest loomad olid päikesest üles köetud ja väga lennuhimulised.

Mäe all kruusatee veeres laperdasid peamiselt kaskede ümber nägusad kevadvaksikud - oma rühma ühed varajasimad ja värvikaimad esindajad. Aeg-ajalt laskusid nad ka teepinnale. 

Olgugi aastaaeg selleks mitte kõige soodsam, võis leida ka üksikuid liblikaröövikuid. Lisaks "stammkunde" rohukedrikule (Euthrax potatoria) avastasin hajameelselt üht kõrkjavart muidides sellest oma üllatuseks kena rammusa öölaserööviku. Looma liigi määramisel jään küll hätta.


Rubriigist "Hooaja esimesi" võib veel ära märkida kahte Varesemägede veeres kohatud ilusat jooksiklast: põlluliivikat (Cicindela campestris) ja ketasjooksikut (prk Agonum).

Selle kevade esimeste omasugustena võis sealsamas kohata ka sirtse ja ühepäevikuid.

Päevakangelased olid aga kindlasti pulmatuhinas kärnkonnad (Bufo bufo), keda toimetas järvekallastel hulgakaupa ja kõikmõeldavates kooslustes, samaaegselt konnade kohta üsna õrnahäälset kontserti viljeledes. Väärib märkimist, et Parika väikejärve rajal ühele konnakolmikule lähenedes irdus triost kõige pealmine ja ilmselt seetõttu frustreerunud isend, asudes üsna jõuliselt puksima minu kaamerat.


Parikal ületas tiigist mööduvat kruusateed ka üksik tähnikvesilik (Triturus vulgaris): uimasevõitu looma selili keerates võisin veenduda selle kahepaikse nime asjakohasuses. 

Parika väikejärve lähistel, kohe kaitseala piiri taga oli vahepeal RMK usinasti tegutsenud, langetades metsa ja rajades kuivenduskraave. Nii olid minu rõõmuks teeveerde tekkinud suured virnad okas- ja lehtpuupalke. Rõõmuks seetõttu, et niisugused palgivirnad pakuvad huvi mitmesugustele sikkudele, kelle vastsed teadupoolest puidus elunevad. Pärast mõningat otsingut leidsingi lepapalgilt hooaja esimese siklase: lehtpuu-kooresiku (Rhagium mordax).

Sadakond meetrit eemal täheldasin kedagi kruusateel istumas - lähemal silmitsemisel ilmnesid loomal pikad kõrvad, mis tähendas, et tegu sai olla vaid haavikuemandaga. Zuumimine tõi ilmsiks, et mul oli õnn kohtuda valgejänesega (Lepus timidus) - kahest meie jäneseliigist vähemarvuka, väiksema ja metsalembelisemaga. Pikk-kõrv lasi mul läheneda paarikümne meetri kaugusele, misjärel piki teed plagama pistis ja viimaks võssa vupsas.

Üldiselt ületas retk ootusi ja pole kahtlust, et juba mai alguses tasub sama teekond uuesti ette võtta.


1 kommentaar: