Loodusluup: Kakslaik-kiil ja punaliidrik

Viimase täispika mainädala algul ületaski kardetud külm front meie koduvabariigi, muutes ilmad jälle Eesti kevadele kohasemalt jahedaks, tuuliseks ja vihmaseks. Nii mahtus minulgi tollesse nädalasse vaid kaks putukatiiru lähemas koduümbruses.

Teisipäeva, 25. mai õhtutundideni oli ilm siiski veel üpris kena ja päikseline, ehkki õhusoe jäi 20 kraadist märksa madalamale. Selline ilm on tegelikult putukate jäädvustamiseks peaaegu ideaalne: enamus neist on seadnud end päikesepaistele soojenema, ilmutades samas suhteliselt leiget soovi ära lennata, end oksalt alla kukutada, samblasse vudida või muul moel objektiivi eest lahkuda. Tavaliselt esineb taolisi olusid varahommikuti, aga kahjuks õnnestub mul üsna harva sel ajal maast lahti saada. Nii kasutasingi soodsat võimalust ja suundusin pärastlõunasele putukaretkele.

Retke hakatuseks tegin morbiidse avastuse otse koduukse kõrval: pisike ämblik oli kinni püüdnud ja hoolikalt võrku mässinud endast märksa toekama kärsaka. Huvitav, kas tal õnnestus ka saaklooma tihkest kitiinkestast läbi haugata.

Rabarbripuhmas oli aga aktsioonis oblikalutikas (Coreus marginatus) - täiskasvanuna puuvilju eelistav loomake, kelle vastsed toituvad väidetavalt oblikal - ilmselt sobivad neile siiski teisedki hapumaitselised taimed.

Esmalt põikasin läbi raudtee-taguselt märgalalt, kus sedapuhku õnnestus üks harilik vesikiil (Libellula quadrimaculata) ka üles pildistada. Paraku on sealse suurema tiigi mullune kuivendamine ala ökosüsteemi ära rikkunud ja kohalikku kiilirikkust tublisti kahandanud – nii ei leidnud ma sealt enam rabakiile, väike-tondihobusid ega lapikuid vesikiile, keda mullu samas paigas jäädvustanud olin.

Pisut nukralt suundusin edasi Tomuski järve äärde, kus aga avanes hoopis rõõmsam pilt. Kiilide ja muude putukate ohtrus lähimas kaldasopis ärgitas mind ülejäänud retke keskendamagi kaldaala läbikammimisele - nii sai paari tunniga järvele ring peale tehtud.

Oma heitlikuvõitu madallendu harrastas kaldaäärses kõrkjastikus ja kaugemal heinamaalgi terve hulk liidrikke mitmest liigist, sealhulgas teistest kerekamad punasilm-liidrikud (Erythromma najas), nii noored, et alles korralikult värvumata.

Oma nimele kohaselt tegeles üks liidrikupaarike juba agaralt ühtimisega - kiilidel käib see tähtis tegevus eriti elegantsel viisil.

Suurtest, eristiivalistest kiilidest hakkas silma mitmeid hiilgekiile (Cordulia aenea), osa neist järve kohal putukajahil tiirutamas, teised põõsastel „akusid laadimas“. Kaks hiilgekiiligi olid rohus ametis päriliku info kombineerimisega – sellises olekus on suured kiilid kaunis kohmakad ega suuda kuigi hästi lendu tõusta, põristades enne mõnda aega edutult tiibu.

Ühel pajupõõsal köitis mu pilku huvitav tumeda seljamustriga suurkiil, tubli 6 cm pikk. Mälupangas sobrades ei õnnestunud mul toda looma kokku viia ühegi seninähtud liigiga. Pildistasin rahumeelse loomakese igakülgselt üles, et tema kuuluvus kodus välja selgitada. Hiljem leidsin teiselt põõsalt äsjanähtu liigikaaslasegi. Magevee-elustiku määraja paljastas, et tegu oli emaste kakslaik-kiilidega (Epitheca bimaculata) – Eestis mitte just sageli kohatava liigi esindajatega, kes vaatamata sarnasusele vesikiilidega kuuluvad hoopis hiilgekiillaste sugukonda. Mis eriti tore: kakslaik-kiili olin eelmisel suvel valinud ka oma putukate TOP10 hulka, keda soovisin kõige enam leida ja pildistada. Nüüd siis sai temast maipõrnika järel teine liik, kes TOPist välja pudeneb.

Väga huvitava avastuse tegin ka liidrike seas. Ühes eriti vesises, roostikuga kaetud kaldasopis märkasin kõrkjakõrrele laskumas seninägematut punakat liidrikku. Sain loomast vaid üheainsa, kaugevõitu ja sestap mitte kõige kvaliteetsema kaadri. Tegemist on punaliidrikuga (Pyrrhosoma nymphula), Eestis vähearvuka liigiga, kes oma värvuse poolest eristub kõigist meie ülejäänud liidrikest, sarnanedes märksa kopsakamate loigukiilidega. Arvatavasti on minu pildistatud isendi näol tegemist noore emasega.

Uudsetest liblikatest lendas järveäärsel heinamaaribal ringi nägus pisike vaksik, kes välimuselt meenutas kevadvaksiku tublisti vähendatud koopiat.

Silmikute hooaja avas väike liblikas, kes võis olla kollakas aasasilmik (Coenonympha pamphilus).

Kahetiivaliste suursuguseima esindajana lesis ühel lehel keskmist kasvu parm – võimalik, et tegu on niiskeid järvekaldaid eelistava liigiga Hybomitra muehlfeldi. Seoses sellega meenub, et omal ajal pajatas Mati Martin loomabioloogia loengul koleda tõsiloo uurijast, kes oli eksperimendi korras võimaldanud taolise loomal isu omaenda käel lõpuni rahuldada - mürgine hammustus lõppenuks äärepealt käe amputeerimisega.

Parmuga samalt põõsalt avastasin ühe enda jaoks täiesti uudse sirelase, läheduses tegutses ka seninägematu punaselgne kärblane.

Pildile jäi ka üks tore punase-musta-kirju vaablane - kahjuks teda ma enda määrajatest ei leidnud, olgugi et olen sellist looma ka varem korduvalt kohanud.

Üks oksal ukerdanud väheldane loom oli mulle tundmatu - ilmselt kuulub ta lühitiibade arvukasse peresse.

Viimaks on välja ilmunud pehmekoored – pealtnäha sümpaatsed, kuid röövellike eluviisidega piklikud, keskmist kasvu putukad, kes tavatsevad tegutseda mitmesugustel taimedel. Minu kaamera ette jäid sedapuhku punapea-pehmekoor (Cantharis livida) ja ehmes-pehmekoor (Cantharis nigricans). Muide, ka kõigile tuntud jaanimardikas kuulub pehmekoorlaste sekka.

Ühes kaldasopis oli tarnaõisikule roninud vesihark (Nepa cinerea), halva lendajana tuntud suur vesilutikas, kes pidas ilmselt plaani seiklema suunduda.

Kaugemal tiigivees võis märgata ringi sebimas kukrike (perekond Gyrinus) seltsingut – neil veemardikail on eriti lühikesed tagumised jalapaarid, ent seevastu jõulised mõlalaadsed esijalad. Silmad on neil kaheosalised, võimaldades näha nii veepiirist ülal- kui allpool toimuvat.

Kaldaäärsetel taimedel leidus mitmeid kiilide vastsekestasid - kahjuks olid kõigist neist tiivulised asukad (ilmselt vesi- ja hiilgekiilid) juba lahkunud. Seni ei ole mul veel õnnestunud tollele protseduurile (ega ka kiilivastsetele) peale sattuda, millest on tuline kahju. Üks kiil oli roninud kesta heitma veest tubli meetri kaugusele, võililleõisiku otsa.

Kaunist vaatepilti pakkus tarnalehel poseerinud purpur-roomardikas (Donacia vulgaris), vahest kõige kenam Eesti 20 roomardikaliigist.

Veidi vähem kaunid on reeglina ehmestiivalised (selts Trichoptera) - enamjaolt pruunikate tiibade ja pikkade tundlatega putukad, kes sarnanevad mõneti liblikatega, ent jätavad noist tahumatuma mulje. Tiivad on neil haprad ja karvased. Lendavad ehmestiivalised üldjuhul üsna kohmakalt, nii et päevaajal leiab neid sagedamini istumas kaldaäärsel kõrrel või puuoksal. Ehmestiivaliste veekogu-lembust selgitab tõik, et nende vastsed arenevad vees - nad tavatsevad end ümbritseda käepärasest materjalist "majaga", mistõttu tuntakse neid rahvasuus puruvanade nime all. Üks üle keskmise nägusa tiivamustriga täiskasvanud ehmestiivaline jäi ka minu pildile.

Üpris rohkesti võis järvekaldal täheldada sääriksääski - olgu siis niisama ringi lendlemas või sugu jätkamas. Viimast tegevust harrastas üks seltsing lausa kolmekesi, kinnitades, et "grupikas" pole sugugi vaid inimsoole omane harrastus. Tõsi, afäär lõppes sellega, et üks isane tõrjuti peagi minema ja tegevus jätkus harilikul moel. Pisema liigi esindajad paaritusid traditsioonilisemal viisil. Eestis on sääriksääski umbes 80 liiki ja nende määramine pole kergete killast. Eestikeelseid nimetusi pole meie sääriksääskedele peaaegu antudki.

Selgroogsetest loomadest olid kaldavees tegutsemas tuhanded mustjat tooni konnakullesed, kes kulgesid pika ahelikuna piki kaldaäärt vastupäeva – võib-olla ööbimiskohta, kuid mine neid täpselt tea. Mõne kullese õngitsesin pildistamiseks ka veest välja (mõistagi hiljem taas vabastades).

Hiljem tuvastasin tiiki suubuvast väikesest ojast veel teist liiki, heledamaid täpilisi kulleseid. Ise kahtlustan neis rohukonna (Rana temporaria) järglasi, sellal kui tumedad sellid võivad olla noored kärnkonnad (Bufo bufo). Kahjuks ei ole ma kullesemääramisel veel kuigi tugev, nii et mõlemad liigid ootavad kindlamat tuvastamist.