neljapäev, 3. juuni 2010

Kiiliküllus


Laupäeval, 29. mail sooritasime koos Alvar Hansoga kolimise Kivilinna kitsikusest Alvari piiri taha suundunud sõbra poolt vabaksjäetud avarasse Ulila-korterisse. Kolimisseiklustest ma siinkohal blogi spetsiifikat austades pikemalt ei pajataks (tõtt-öelda kulges kõik ladusalt, välja arvatud hiline pakkimisega alustamine - imekombel sai suurem varandus siiski õigeaegselt valmis ja auto peale). Kolimise käigus mõistad kõige selgemini e-asjanduse progressiivsust ja Eesti metsade säästmise olulisust - ilmnes, et mul leidub mitmesugust (üpris kasutut) paberikraami vähemalt paarisaja kilo jagu.

Ulilasse saabudes tervitasid meid soojale päevale ja jõeluha lähedusele kohaselt arvukad kiilid - nende liiki ei suutnud ma lennult tuvastada ja polnud ka mahti lähemalt uurida. Samuti uudistasid meie tegemisi maja kõrval asuva toonekurepesa asukad. Kolimise käigus tuli tubli pooltunnikese vältel lahti hoida korteri- ja välisust, mida kasutasid varmasti ära nii trepikojas kui õues oma hetke oodanud sääsed. Nii leidsime kolimisauto lahkudes end korterist koos umbes kolmesaja vihase ja januse sääsega - ilmselt oli tegu valdavalt soo-metsasääskedega (Aedes punctor), kes kuuluvad pistesääsklaste sugukonda. Mul on üldiselt kindel põhimõte, et pildistatavaid loomi ma ei kahjusta. Nii annab hea lugeja loodetavasti andeks, et sääsepilti mul pakkuda ei ole. Praeguseks on algupärased sääsed tubadest otsa lõppenud, aga iga uksest käimisega oskab järjekordne uus vereimejate kambake end meie korterisse sokutada.

Õhtul suundusin läbi hirmsa paduvihma Tartu bussijaama, et naasta Viljandisse, kus pühapäeval ootasid järge aiatööd ja külaskäigud. Selle kõrval jäi mul siiski mahti sooritada pühapäeva õhtul mõnetunnine retk Tomuski äärde ja veevärgi alale.

Pühapäev pakkus üksjagu tuult ja soojanäit jäi alla 20 kraadi, kuid ilm oli siiski üsna päikeseline. Juba päeval sugulasi külastades võisin veenduda, et linnas on liikvel ebatavaliselt palju kiile. Pärastlõunal aias ringi uudistades ilmnes, et harilikud hiilgekiilid (Cordulia aenea) on vallutanud ka meie elupuud, sirelipõõsad ja isegi lillepeenrad - neid võis kokku lugeda vähemalt paar tosinat. Sellist kiiliküllust pole mu silmad veel näinudki - tundub, et tänavune talv oli (vähemalt mõnda liiki) kiilivastsetele teadmata põhjusel väga soodne. Muide, pahasti pole käinud ka enamiku talve maismaal mööda saatnud putukate koivad - kauakestnud käre külm ei pääsenud neile ilmselt liiga tegema, kuna lumi tuli maha varakult ja püsiva lumevaiba all oli mugav talvituda.
Tomuski järve ääres ma sel korral põnevaid uudisliike ei avastanud, ka kakslaik-kiile ei hakanud silma. Küll jagus siiagi päris palju hiilgekiile, rääkimata liidrikest. Leidsin, et pole ammu külastanud veevärgi ala, nii hülgasingi selleks korraks Tomuski ja seadsin taaskord sammud Tallinnasse suunduvale raudteele. Sellega külgnevast kontpuutihnikust leidsin tänavuse esimese pargi-tähnikvaksiku (Calopsilos sylvata) - linnuväljaheidet teeskleva liblika, kes on oma maskeeringule lootes erakordselt julge.

Järgnenud kurseerimine puurkaevu-majakeste vahel kinnitas lõplikult tõika, et hiilgekiile on hästi palju - need loomad istusid mitmekaupa päikesepoolsetel okstel, mõned pidasid veel ka hilist putukajahti. Eriti rohkesti leidus neid kõige kaugema majakese ümbruses.
Muid kiile leidus märksa vähem, siiski sain ühel pajuoksal kaadrisse ka toreda harilike vesikiilide (Libellula quadrimaculata) duo.
Kolmanda eristiivalise kiilina jäi sel päeval mu kaamera ette punakas rabakiil (Leucorrhinia rubicunda) - kui hiilge- ja vesikiilid eelistavad puhkepaigana puid, põõsaid ja rohttaimi, siis rabakiilid valivad selleks võimaluse korral pigem lageda koha maapinnal, kivi, posti või muu päikese käes soojeneva pinna. Sain pildile nii emas- kui isaslooma.


Muudest loomadest väärib äramärkimist (ja -toomist) lepalehel toitunud keskmist kasvu ja kaunilt kuldpunast tooni kärsakas.
Samuti avastasin juba koduteel olles huvitava, tumedate seljalaikudega lepatriinulaadse poi - looma, keda ma määraja abiga tuvastada ei suutnudki. Tollest liigist kohtasin kahte veidi erineva seljamustriga isendit - olgu need mõlemad teadusliku tõe huvides siinkohal ära toodud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar