Tartust asjaajamistelt uude Ulila-koju naasmiseks valisin kõige hilisema, kella üheksase Viljandi bussi. Pidanuksin väljuma Väike-Ulila peatuses, kohe pärast Elva jõe ületust, et sooritada mõõdukas paarikilomeetrine jalutuskäik mööda Ulila haruteed. Selle asemel süüvisin kaasasolnud põnevasse raamatusse nõnda, et kui jälle ümbritsevat märkasin, hakkas silma müügis olev okstest maja, omaaegne söögikoht, mis andis märku, et buss oli kohe sisenemas Kavilda ürgorgu. Ma ei arvestanud tõigaga, et kiirbuss jõuab Ulila kanti märksa kiiremini kui maaliini oma, mis peatub igas pisikeses külapeatuses. Nii saingi väljuda alles Puhja peatuses, seitse kilomeetrit plaanitust hiljem.
Esimese ehmatusega mõtlesin abiväge kutsuda, siis aga otsustasin, et tekkinud jalgsimatka-võimalusest tuleb tänulikult kinni hakata. Pealegi polnud ma muude tegemiste tõttu Tartus trenni jõudnud, mistõttu spordijooki sisaldav trennikott andis ettevõtmisele kohase jume. Nii asutasingi end hoogsal sammul tagasi Tartu suunas.
Päike oli juba üpris madalale laskunud, seega ei hellitanud ma erilisi lootusi putukate ega lindude pildistamise osas. Siiski tegin rännakul paar uudistamispeatust, neist pikima Kavilda ürgoru põhjas, samanimelise jõe ääres. 19 km pikkune Kavilda ürgorg saab alguse Elva lähistelt ja suubub Emajõe madalikule.
Bussiaknast paistab Kavilda jõgi tühise nirekesena, lähedalt vaadates andis aga jõe mõõdu välja küll. Silla all on veekogu kaldaid korralikult kindlustatud.
Orupõhjas oli liikvel üpris palju ühepäevikuid, keda jagus nii asfaldile kui teeäärsetele taimedele. Ühepäeviku tunneb ära omapärase jäiga kehaasendi ja pikkade sabajätkete abil – viimaseid võib liigiti olla kaks või rohkem. Nagu kiilide ja ehmestiivaliste puhul, nii arenevad ka ühepäevikute vastsed vees, valmikuna lendu minnes loomad enam ei toitu, keskendudes järelejäänud nappide elupäevade vältel vaid soo jätkamisele.
Teisel pool orgu avastasin maanteeääriselt ühe Eesti paarist looduslikust prussakaliigist - ilmselt noore Euroopa metsprussaka (Ectobius sylvestris). Varem olen metsprussakat näinud vaid ühel korral.
Rohus ukerdas aga tõmmu-pehmekoor (Cantharis rustica) – üks meie suurimaid pehmekoorlasi.
Lindudest väärivad äramärkimist üks taamal lennanud suur kulliline, kellest ma kahjuks kuigi head kaadrit ei saanud (ainus kaasasolnud aku oli juba otsakorral ja ka zuumitoru polnud kaasas), samuti madalas heinamaalohus paikneva ajutise tiigi ümber askeldanud kiivitajate salk.
Kui ligi poolteist tundi pärast Puhjast startimist viimaks Ulila teeristi jõudsin, oli päike juba loojunud. Põldude-vahelisel teel oli liikvel rohkesti öölasi, teel istus ka üks kopsakas kärnkonn. Pilti ma aga rohkem ei teinud, vaid andsin jalgadele valu, jõudes koju veidi pärast ühtteist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar