Õhturetk klaastiivaga

Reedel, 11. juunil, kauaoodatud jalgpalli maailmameistrivõistluste alguspäeval pidin algselt suunduma loodusmuuseumi korraldatavale taimede huvireisile Pühajärve kanti. Seoses EMHI iseäranis kesise ilmaprognoosiga otsustasin korraldajaid teavitada enda loobumisest. Tegelikult osutus ilm ennustatuga võrreldes suhteliselt meeldivaks: lõuna paiku tuli tõepoolest korralik vihmasabin, kuid tunnike hiljem oli see läbi ja ilm asumas paranemise teele. MM-i avamängu lõppedes, kella seitsme paiku õhtul oli õues juba päris lämbeks läinud ja päikegi pilve tagant väljas. Nõnda leidsin mõistliku olevat end veidi tuulutada ja üks õhtune lühitiir ette võtta, et pisutki heastada kahetsusväärselt ärajäänud huvireisi.

Sel korral ma uusi paiku avastama ei tõtanud, keskendudes peamiselt jõeäärsele piirkonnale.

Tellismaja varemete kõrval kasvab näärlehine roos (Rosa pimpinellifolia), mille valgetel tugevalõhnalistel õitel oli end sisse seadnud mitmesuguseid putukaid. Uudse liigina asustas mitmeid õisi väike-õiesikk (Leptura livida).

Ühel pajulehel konutas omapärases poosis harilik koonlane - tundus, et ta maiustas kellegi kaasputuka järglaste kallal.

Teise paju madalale oksale oli end ööbima seadnud väga värske välimusega emane pruun tondihobu (Aeshna grandis) - tänavune esimene omasugune.

Pildile jõudsid ka mitmed liidrikud, kinnitamaks selle sarnastiivaliste kiilide rühma suurt liigilist mitmekesisust.

Elektripostil soojendas end seninägematu pisikärbes, küllap keegi meie mitmesajast sirelasest.

Päeva nael saabus aga ühe pajupõõsa juures - silmanurgast märkasin sellele laskumas omapärast värvikat loomakest, kellest kiiresti ka ühe pildi jõudsin plõksata, enne kui ettevaatlik isend taevaavarustesse sööstis. Hilisem pildi uurimine paljastas, et tegu oli iseäranis kauni ja huvitava looma - klaastiivaga, kes õnnestus mul viimaks veebisurfamise toel tuvastada liigina Synanthedon formicaeformis. Klaastiivad on valvsad liblikad, keda ei õnnestu naljalt pildile püüda. Minule oligi see läbi aegade esimene klaastiiva-tabamus.

Pajupõõsastel leidus ka rohkesti pehmekoori, kaks liiki õnnestus mul tabada otse sugu jätkamast. Pehmekoored on selles tegevuses tõelised akrobaadid, pakkudes hämmastavaid poose.

Jõe ääres kohtasin ühe vana paadikuuri seinal armsat hüpikämblikut, kaldapajul võtsin aga üles omapärase tiivamustriga pisikärbse, kes kuulub ilmselt kirjutiiblaste (Tephritidae) sugukonda.

Tagasiteel koju kiikasin uuesti varemeis maja päikesepoolset müüri, üritades pildistada sellel vilkalt sibavat kuldherilast. Tulemus sai kehvaldane, aga olgu see siiski tõe huvides ära toodud.

Naadilehel konutas tagasihoidliku välimusega vaksik, aga Issanda loom ju temagi, nii sai too isend ka ära pildistatud. Määramine peab veel järge ootama, kuna sarnaseid liike on õige mitmeid.

Õhtuse teise vutilahingu ajal käis Ulilast üle lühike äikesehoog koos jõulise paduvihmaga, teine sarnane järgnes varahommikul - õues avanenud vaatepildi põhjal võinuks asula ümber nimetada Vulilaks. Vihm kuulutas ette kesisema ja jahedama perioodi algust.