Tavapäraselt alustasin retke põikega Tomuski järve äärde – põhimõttel, et sageli võib (putuka-)õnn peituda lähemal, kui arvatagi oskame. Just Tomuski kallastelt olen aastate jooksul leidnud mitmeid väga tähelepanuväärseid liike, sealhulgas tunamullu juunis ühe Eesti esimestest rohesilm-tondihobudest ning tänavu kakslaik-kiili ja punaliidriku, keda ei olnud kusagil mujal kohanud. Sedapuhku ma nii põrutavaid avastusi ei teinud, kummatigi pakkusid silmarõõmu ja jäid kenasti pildile üks nägus öölane, samuti haruldaseks arvatav suur rabakiil (Leucorrhinia pectoralis, isane) ja paarituvad liidrikud – viimase kiilisugukonna eestikeelne nimetus viitabki ilmselt nende vallatuile elukommetele.
Järvel oli end vetikaklombile päevitama seadnud mõnusa olekuga konn (võimalik, et tiigikonn, Rana lessonae). Massiliselt oli veetaimi näksimas eelmisest korrast tuttavaid musti kulleseid, kelles kahtlustan kärnkonna (Bufo bufo) järglasi.
Veekogu kohal tiirutas ka mitmeid tondihobusid, kellest ühes arvasin ära tundvat veel paari aasta eest Eestis tundmatu rohesilm-tondihobu (Aeshna isosceles). Ülejäänud väheldased tondihobud kuulusid karvase keha poolest tuntud liiki Brachytron pratense, madistades ägedasti vesi- ja hiilgekiilidega.
Tomuski äärest kimasin otsejoones Heimtali teeristi, et vaadata üle Loodi matkaraja algusots, eeskätt aga sealne settetiikide ahelik. Ma ei kahelnud, et võrreldes eelmisest käigust möödunud paari nädalaga on siin välja ilmunud uusi kiililiike ja muidki põnevaid tegelasi. Kohe esimese tiigi äärest lepavõsast ehmatasingi lendu mitu rohesilm-tondihobu, looma, keda aastal 2005 ilmunud määrajad väidavad Eestis mitte leiduvat, kuid kes paaril viimasel aastal on ette võtnud tõsise invasiooni põhja poole. Minu vaatluste kohaselt on hetkel tegu Viljandi ümbruse ühe arvukaima tondihobuliigiga. Tõsi, Tartu kandis ega mujal pole ma seda looma veel kohanud.
Rohurindest avastasin kena teotapiku (Phosphuga atrata), keda oleks olnud patt pildistamata jätta, olgugi et tegu polnud meie esmakohtumisega.
Ringi sibas ka üks küllaltki kopsakas jooksik, oma paar sentimeetrit pikk röövloom, keda kõigil pisematel putukatel karta tuleb.
Ühe tiigi ääres lendas ringi suur-rabakiilide paarike, laskudes lahkesti mullusele kõrrele, kus nende kaitsealuste harulduste helgemat homset ennustavat ühtimist ka pildistada sain. (Seda liiki leidsin rohkesti ka mujalt tiikide ümbrusest, samuti hiljem Viljandi järve matkarajal kurseerides.)
Vähem oli liikvel teisi rabakiile, kuid üks ilus punaka rabakiili isasloom sai siiski ka üles võetud.
Kõige arvukamaks suurkiililiigiks osutus tiikide ümbruses siiski harilik hiilgekiil. Neil rohelistel kiilidel tundub praegu käsil olevat kibe pulmade pidamise aeg – pajupõõsastelt võis hiilgekiilipaare leida lausa kümnete kaupa.
Kõige tagumise tiigi ääres kõrges rohus sumbates ehmatasin lendu ühe eriti suure heledat tooni kiili – umbes samasuguse, nagu olin kohanud maikuus Värska raiesmikul. Küllap võis tegu olla emase kuningkiiliga, aga päris kindel ma selles olla ei saa.
Tiigikallastel on õitsemist alustamas nektaririkkad sarikõielised eesotsas hariliku naadiga. Tolle varastelt õiekobaratelt leidsin teiste seas kena väikese käguvamplase. Samas ei ole paljud õitel toituvad putukad, näiteks õiesikud veel endast märku andnud.
Tulikaõiel oli endid sisse seadnud kollasetriibuliste pisi-lehevaablaste paarike.
Samuti oli naadiõisikul elult viimast võtmas üks hiline ja räsitud moega kevadpõlvkonna nõgeseliblikas. (Pean nentima, et päevaliblikate osas ei ole praegu tõesti külluslikud ajad – siiski võib lähinädalail selles osas loota jõulisi arenguid.)
Järgneval pildil näeme aga verinoort emast hiilgekiili, kelle tagatiivad on alles kokku kleepunud - usutavasti saavutas ta peagi õige lennuvormi.
Röövikute seas on kevadhooaja üheks markantseimaks tegelaseks rohukedrik. Olen nende kopsakate loomade tegemisi kajastanud juba mitmes varasemas blogiloos, kuid sedakorda oli üks kedrikuröövik end sisse seadnud ootamatus kohas - pajuoksal! Pisut hiljem said üllatavad kedrikuvaatlused jätku, kui avastasin teise, iseäranis priske looma haavavõsult. Tollest tõsise moega karvikust tegin ka portreepildi.
Kõik need avastused olid sündinud jalgsiringil ümber settetiikide, nüüd jõudsin tagasi lähtekohta, kuhu olin jätnud jalgratta ja kus tiirutas putukajahil ringi tosinapealine seltskond rohesilm-tondihobusid. Järgnevad paarkümmend minutit veetsin põnevalt, jälitades pajuvõsas tiibu puhkavaid valvsaid rohesilmu - mitu neist saidki blogi tarvis jäädvustatud. Kaks kiili olid koguni sõbralikus embuses. Lisaks rohesilmadele arvasin ühes ülelennanud kiilis ära tundvat pruuni tondihobu.
Samas võserikus oli istet võtnud ka triip-vesikiil (Libellula fulva) - Viljandi kandi tänavune esmaleid.
Hiljutises blogiloos tutvustasin kummalist, raskestimääratava tiivamustriga koonlast, sedapuhku olgu vastukaaluks ära toodud tondihobudega oksa jaganud harilik koonlane (Panorpa communis).
Tänavu esmakordselt leidsin ühe äratuntavaima kärbse, kopsaka kägusirelase liigist Volucella pellucens. Selle liigi vastsed on elunevad kimalaste pesades.
Järgnevalt naasin suurele maanteele, vurades veel mõnisada meetrit allamäge, kuni jõudsin Orika sillale, kohta, kus Viljandi järve edelaotsast saab alguse Raudna jõgi. Asusin uudistama juba paari aasta vältel üheks mu peamiseks vaatluspaigaks olevat esimest jõekääru. Siin on jõevool võrdlemisi kiire , mis ei takista end hästi tundmast vesineitsikke ja liidrikke. Samas asub ka üks kinnikasvav vanajõe-sopike, mis pakub häid olusid vesikiilidele.
Kaldaäärsetel kõrtel toimetasid arvukad roomardikad, teine selles blogis kajastamist leidev esindaja Eesti paarikümnest liigist.
Mõistagi ei puudunud siinse jõekääru ehted - nägusad vesineitsikud, keda jagus pea igale kaldaäärsele oksale. Isasneitsikke leidus kahte tüüpi, neist tõmmutiibsem on kahtlemata harilik vesineitsik (Calopteryx virgo). Paari aasta eest olin just siin vesineitsikud asjakohase imestuse ja vaimustuse saatel enda jaoks avastanud. Jah, tõsi: vaatamata formaalsele loodusespetsi staatusele olen praktilises loodusetundmises sisuliselt iseõppija, kusjuures valdav osa mu teadmistest on kogutud mõne viimase aastaga.
Märksa põnevam leid ootas mind ühel pajupõõsal. Märgates pisikest punast kiili, mõistsin kohe: tegu on punaliidrikuga (Pyrrhosoma nymphula)! Seda meie ainsat punasekehalist sarnastiivalist kiili olen lootnud korralikult pildile saada juba pikka aega. Nüüd õnnestuski mul isasest punaliidrikust paar üsna korralikku kaadrit plõksida, enne kui loom mind märkas ja pakku lendas.
Toredasti poseeris mulle üks rabakiil - jäägu tema tuvastamine väljakutseks asjahuvilistele. Rabakiilide üheks oluliseks eristustunnuseks on lauba kuju.
Samast paigast leidsin ka väheldase kärbse, kellesarnast polnud minu silmad veel näinud (sh ka mitte määrajates). Põhjalik kärbeste, sh sirelaste määraja oleks mu raamatukogusse väga teretulnud, juhuks, kui kellelgi on plaanis taoline välja anda. :)
Silla Viljandi järve poolsel küljel leidsin kõrkjalt äsja valmikuseisusesse jõudnud isase hiilgekiili, kes paistis silma tähelepanuväärselt kollaste külgede poolest.
Järgnevalt oligi aeg suunduda ümber Viljandi järve kulgevale tervise- ja matkarajale. Seda 12 km pikkust rada on linnavalitsuse poolt arendatud juba aastast 2002 ja tänaseks on trass enamvähem lõpuni välja ehitatud (veel mullu kulges see järve vastaskaldal kohati vaid kitsa jalgrajana). Samas pakub rada Viiratsi-poolses otsas pühapäevaratturi jaoks jätkuvalt liiga kiviseid ja konarlikke laskumisi. Kohati on raja madalaid osi täidetud ka lahtise liivaga, mis sujuvat rattasõitu ei soodusta. Sellegipoolest on viljandlase jaoks tegu ühe käepäraseima matkarajaga, mille eri lõikudel kulgeb suvehooajal päevas sadu jalutajaid, rattureid, jooksjaid ja kepikõndijaid. Mina avastasin raja paar aastat tagasi, tollest ajast on see mu loodusretkede üheks põhimarsruudiks.
Umbes pool kilomeetrit piki rada Orika sillast Sammuli poole kulgedes jõudsin põõsastega palistatud heinamaasoppide vahele, paika, mis on olnud üheks mu peamiseks kiilivaatluskohaks ja kus mullu juunis kohtasin esmakordselt emast kuningkiili. Esialgu leidsin sealt siiski vaid munadega kookonit tagakeha küljes kandva ämbliku.
Rikkalikult leidus kohati soisevõitu heinamaal ka juba tuttavaid muutliku välimusega kägusirelasi liigist Volucella bombylans, sedapuhku teistsuguseid, kui need, keda pildistasin eelmistel retkedel. See kärbes on hästi rahutu käitumisega, sooritades vaid mõnesekundilisi puhkepause, et seejärel taas lühike lend ette võtta. Nii pidin Volucella pildistamisega tublisti vaeva nägema. Tasuks sain kaadrid tema kahest erinevast vormist.
Kärbseid jälitades märkasin naadilehel istumas üht hästisäilinud tiibadega väike-kärbtiiba, keda päevaliblika-vaesel ajal pildistada otsustasin.
Veel enne, kui olin jõudnud liblikale pildistuskaugusele hiilida (makrovõtte puhul tähendab see korralikku kvaliteeti taotledes soovitavalt mõnekümnesentimeetrilist või veelgi väiksemat vahemaad), eksitas mu tähelepanu mõne meetri kaugusel rohu sisse laskuv suur kiil. Teritasin pilku ja nägin - tegu oli emase kuningkiiliga (Anax imperator)! Tasapisi lähemale hiilides sain uhkest, ligi kümnesentimeetrisest loomast teha üsna mitu pilti, enne kui ta mind märkas ja kõrgustesse sööstis.
Mullu juunis olin emase kuningkiili avastanud just siitsamast, Viljandi järve matkaraja äärest - sellest võib lugeda ka mu omaaegsest blogipostitusest. Järgnevatel kuudel läks mul korda jäädvustada ka isast kuningkiili nii Heimtali teeristi lähistel asuvate settetiikide ääres (seal tabasin ka tiigivette muneva emaslooma) kui paaris kohas Viljandi järve matkaraja kõrval. Seda tuleb lugeda silmapaistvaks õnneks, eriti arvestades kuningkiili väga head lennuvõimet, ettevaatlikku loomust ja kommet peamiselt kõrgel veekogude kohal tiirelda. Järgnevalt toon ära ka ühe mullu jäädvustatud kauni isaslooma.
Samal heinamaal leidus ka mitmeid rohesilm-tondihobusid, korraks vilksatas ka üks suur pruunitiivaline kiil, kes oli tõenäoliselt varajane pruun-tondihobu (Aeshna grandis).
Järgmisel heinamaalapil sain kaadrisse veel kaks kena punnpead, samuti selleaastase esimese triiplutika (Graphosoma lineatum), silmatorkava loomakese, kes eelistab toituda sarikalistel.
Ühele puupakule olid endid pilvevinesse kaduva päikese viimastes kiirtes soojenema seadnud kaks arusisalikku (Lacerta vivipara), suur ja pisike. Arusisalikku leidub Eestis peaaegu kõikjal, sellal kui tema sugulane kivisisalik on meil suhteliselt haruldane, mina ei ole selle loomaga veel kohtunudki.
.jpg)
Sammuli hobusekasvatustalust möödudes tegin mõned pildid sealsetest kenadest suksudest.
Mööda rada edasi kulgedes avanesid mu pilgule (ja kaamerale) peagi kaunid klassikalised vaated Viljandi järvele ja selle vastaskaldal kõrguvale linnale koos oma lossimägede ja tornidega.
Rada kulges nüüd läbi metsa, mille servades hakkavad juba õitsemist lõpetama aas-kurerehad (Geranium pratense), laiguti valitses rajakõrvast metsaserva aga täielikult elegantne salu-tähthein (Stellaria nemorum).
Putukatest sain siin pildile ühe pruuni naksuri, iseäranis edukalt jändrikku oksa kehastava vaksiku ja kuivanud leheks maskeerunud hämarikuliblika. Viimane õnnestus hiljem tuvastada hariliku oblikavaksikuna (Timandra comae).
Enne läbi linna koduteele asumist põikasin veel Viiratsi lähistel rajalt alla järvekaldale, kus asub avar luhaheinamaa. Paraku oli päike juba pilvelaama taha peitunud, nii ei olnud loodetud kiiliparadiisist enam jälgegi. Täiendasin retke pildivaramut siiski punaka poi (perekonnast Chrysolina) ja ühe tublisti räsida saanud hiilgekiili jäädvustamisega.
Üldiselt oli tegu küllaltki eduka ja elamusterohke retkega - see marsruut väärib suve edenedes kindlasti kordamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar