Ulila ümbrust avastamas

Neljapäeva, 3. juuni hommik oli „pika vinnaga“ – kaua püsis ilm pilvise ja udusena, hoides Eesti idaosas õhusooja 10 kraadi lähistel. Aga kui lõuna paiku päike viimaks pilvelaamast võitu sai, asus ka temperatuurinäit kiirelt kerkima. Nii otsustasin, et jätan sedapuhku linnatiiru vahele ja suundun kauaoodatud uurimisretkele. Mu Annelinnast Ulilasse kolimise üheks tugevaks argumendiks oli olnud ahvatlev mõte suve veetmisest maal, looduse rüpes. Vaimusilmas kujutasin huvitavaid loodusretki lähikonna metsade ja rabade vahele. Nüüd siis oli aeg asi ka praktikas järele proovida. Nii pildistasin arvutiekraanilt üles Delfi kaardi lähima ümbruskonna kohta, tirisin sääsekindlad vanad teksad jalga, džempri ülle ja lodumütsi pähe, varustasin end fotokoti ja sääsetõrjega ning olingi teeleasumiseks valmis.

Retke alustasin maja tagant, leides kruusaraja, mis viis mind Elva jõe soppi, mida palistasid valdavalt mahajäetud moega paadikuurid.

Rohtukasvanud maastikul kõrgus ka üks igiammune tellistest majavare, mille tagant leidsin toruga varustatud allikalise veevõtukoha – see leidis minu silme all ka kasutamist ühe eaka mannerguga varustatud proua poolt. Teine memmeke tuli mulle vastu koera jalutades, aga üldjoontes jättis kogu kant üpris mahajäetud mulje.

Vareme ümber uidates sai mulle selgeks, et Ulila kanti on tänavu õnnistatud kiiliderohkusega. Koheselt märkasin mitmeid triip-vesikiile (Libellula fulva) – tegemist on tänavu seni kohtamata liigiga, keda loetakse haruldasemaks kui harilikku ja lapikut vesikiili. Hilisem retk näitas, et vähemasti Ulila kandis leidub neid nägusaid kiile üpris rohkesti.

Kivisele müürijupile oli laskunud esmapilgul hiilgekiili meenutav pruunitiibne loom, kelle lähem uurimine paljastas, et tegu oli hoopis hiilgekiili lähisugulase, emase hariliku läikkiiliga (Somatochlora metallica).

Liikvel olid samuti suurimad ja (vähemasti Eesti liikide seas) kauneimad sarnastiivalised kiilid – vesineitsikud. Neid on meil kaks liiki: harilik (Calopteryx virgo) ja vööt-vesineitsik (C. splendens). Esimese liigi isaslooma tiivad on üsna ühtlaselt metallsinised, sellal kui teisel on tumedam ala tiibade keskosas. Praktikas kipub enamus vesineitsikke minu kogemuse kohaselt olema täpselt kahe liigi vahepealsete tunnustega – otsustagu hea lugeja ise, kummaga on tegemist kahel alljärgneval fotol.

Pildile jäi ka üks vesineitsiku emasloom – nendegi roheliste kiilide liigiline määramine pole oluliselt hõlpsam.

Hiljuti pilve tagant pääsenud päike ja kiirelt soojenev ilm oli välja meelitanud rohkesti teisigi putukaid, keda järgemööda jäädvustasin. Üheks huvitavaimaks neist oli seninägematu seljamustriga kärbes, kelle määramisel ei saavutanud ma suure ajakulu kiuste vähimatki edu. Kui mõni lugeja oskab mind selles aidata, siis oleksin talle väga tänulik.

Märkimist väärib ka lodjapuuõisikul einestanud nägus triibuline herilane, ilmselt keegi saviherilaste (Eumenidae) esindaja.

Leidsin ka ühe huvitava tiivamustriga koonlase, keda ei suutnudki määrata. Ehk oskab keegi ka siinkohal aidata. Igatahes pole tegu hariliku koonlasega (Panorpa communis).

Huvitavaid liblikaid oli liikvel vähevõitu – üleüldse on suurliblikate seas praegu suhteline vaikelu, kuna ületalve elanud isendid hakkavad eluringi lõpetama ja nende järglased pole valdavalt veel valmikuikka jõudnud. Taaskord kohtasin vana tuttavat tiigervaksikut (Pseudupanthera macularia), kes oli einestamas iminõgese õitel. Tegin pilti ka võrkvaksikust (Semiothisa clatrata), kes on kindlasti üks Eesti harilikumaid nn hämarikuliblikaid.

Taimedest pakkus kauneimat vaatepilti täies õieehtes lodjapuu (Viburnum opulum), mis tegelikult küll põõsas on.

Jätkasin retke, suundudes piki kaldaäärt aleviku keskuse poole. Peagi võisin nautida veidi metsistunud vaadet oma uue kodumaja tagaküljele.

Delfi kaardi kohaselt peaks korrusmajade lähistel paiknema üle Elva jõe viiv sild – paraku avastasin, et too ulatub vaid poolde jõkke.

Nii tuli mul piki kallast edasi vantsida. Möödusin mahajäetud tööstushoonest, mis oli „ehitud“ rohke graffitiga ning kus tegutses rohkesti tuvisid ja räästapääsukesi – viimased erutusid tugevasti hoones ringiluusivat kõutsi silmates. Kiikasin ka mitmesse jõesoppi, leides ühest kaldal roomava suure hobukaani, teise äärest põõsastest aga paarituvad tondihobud - nähtava pildi põhjal ma nende liiki tuvastada ei osanud.

Üks isane harilik vesikiil oli püüdnud kinni kellegi ehmestiivalise, keda kõrrel istudes isukalt järas.

Edasi viis teerada esmalt mööda paarist eramust, mis jätkuvalt kasutuses on, jõudes viimaks turbatööstuse hoovile. Seal leidus ohtralt mitmesuguseid masinaid, traktoritest spetsiifilise atribuutikani.

Veidi eemal märkasin ka ihaldusväärset silda – ainsat ühendusteed rabaga, millest pidi saama mu järgnevate retkede põhiline sihtkoht. Sillale oli tõkkepuu ette seatud, samuti hoiatas silt, et võõrastele on rabasse sisenemine keelatud. Et olen taoliste siltidega juba harjunud ja vaat et pooled mu põhivaatluskohad paiknevad „keelatud“ aladel, otsustasin, et mina ei ole võõras, vaid elan siin, pugedes kindlameelselt tõkkepuu alt läbi, imetledes veidi Elva jõge ja asudes astuma piki raba vahele suunduvat sirget kruusateed.

Sajakonna meetri pärast suundus paremale põõsaste vahele kitsas ja kohati vaevumärgatav jalgrada, mis kulges turbapinnasel, piki laia kuivenduskraavi kallast.

Raja ääres ja kraavi kohal oli liikvel rikkalikult rabakiile, samuti harilikke vesikiile ja vilkaid tondihobusid – viimased ei lubanudki end pildistuskaugusele, mistõttu jäi nende liigiline kuuluvus välja selgitamata. Rabakiilidest tuvastasin ja pildistasin üles kolm liiki: punaka (Leucorrhinia rubicunda), suure (L. pectoralis) ja hännak-rabakiili (L. caudalis).

Rabakiilid on lüheldased, kuid pikkade tiibadega vesikiillased valge lauba, tumedate silmade ja pruuni laiguga kummagi tagatiiva kannal. Emasloomade seljal on tavaliselt kollased laigud ja isastel punased, paaril liigil värvub isaste tagakeha ühtlaselt sinakasmustaks. Rabakiile kohtab peamiselt järvede, tiikide ja märgalade piirkonnas, Eestis on neid viis liiki.

Nähtav roostepunaselt värvunud tiibadega emane kiil on kas punakas või suur rabakiil - nende kahe liigi eristamises ei ole ma veel piisavalt hea.

Siin on aga näide noorest suur-rabakiilist - selle liigi isaslooma tunneb ära erekollase alumise seljalaigu põhjal.

Järgmistel piltidel peaksid aga olema kujutatud punaka rabakiili noored isasloomad erinevas punakaks tõmbumise astmes.

Hännak-rabakiilidest jäid pildile nii värvunud kui värvumata eesseljaga noored isasloomad. Küpsemas eas isaste selja esiosa omandab sinaka kirme sarnaselt mitme teise kiililiigiga (sinikiil, lapik vesikiil, valgelaup-rabakiil).

Raja ääres jälitasin visalt rahutut (ja varasemail retkedel mulle palju tuska valmistanud) emast kevad-sinitiiba (Celastrina argiolus), kellest viimaks ka pildid kätte sain.

Erinevais paigus kohtasin huvitaval kombel lausa kolme erinevat punanaksurit. Kaks neist suutsin ka ära määrata: ülemine on tõmmu-punanaksur (Ampedus balteatus), keskmine kas suur- (A sanguineus) või hele-punanaksur (A pomonae) ja alumine küüt-punanaksur (A sanguinolentus).

Kilomeetri pärast sai rada otsa ja kraav lõikus teise omasugusega. Lõikumiskoha juurest põõsastest kostus mu lähenedes ühtäkki valju ja veidi ehmatavat raginat. Raevuka emakaruga ei tahaks sellises vesises paigas, kus pagemisteid kasinalt, eriti kohtuda (hüva, tõtt-öelda ei tahaks seda ka mistahes muus paigas). Ragistaja osutus siiski emaseks põdraks (kui see ei olnud just põdramullikas) - viivuks jäi loom mind veel üle õla piiluma, enne kui põõsastesse kadus. Sain temast kiiruga ka ühe kehvakese kaadri.

Taimedest püüdis kõige enam pilku üks Eesti kahest looduslikust iirisest - kollane võhumõõk (Iris pseudacorus), mis on just õitsemist alustamas.

Tagasi peatee poole suundudes pildistasin teiste kiilide kõrval ka huvitavat hännak-rabakiili erimit, kes paistab silma tavalisest tumedama keha ja tumedate laikudega tiibade otstes. Hermes Sarapuu, Eesti üks usinamaid amatöör-kiilivaatlejaid, on sellist isendit kohanud ka Tallinna lähistel, määrates selle oma kodulehel kui Leucorrhinia cordalis f. omata. Hollandi uurijad on sarnasele vormile osundanud kui Leucorrhinia cordalis f. apicalis. Mina sain pildile kaks väikeste variatsioonidega emasisendit.

Hiljem naasin peateele, kuid valisin kõndimiseks sellega paralleelse jalgraja teisel pool kuivenduskraavi.

Ka selle raja ääres leidus väga rohkesti erinevaid kiile, vesikiilidest hiilge- ja rabakiilideni. Märkasin ka mõningaid tondihobusid, kellest paar kaugkaadritki sain - hilisemal kontrollimisel osutusid need isasteks väike-tondihobudeks (Brachytron pratense), kellele on iseloomulik teiste tondihobudega võrreldes hästi karvane keha.

Üks tondihobu püüdis minu silme all kinni väheldase rabakiili, kellega mõnda aega raja ääres rohus madistas, kuni ohvri jõulisesse lõuahaardesse sai ja temaga minema lendas. Kõik see toimus nii kiiresti, et enne ma toimuvat fookusesse ei saanudki, kui sündmus juba möödas oli. Seda rada pidi kõndisin tubli kilomeetri, möödudes esimestest Teilma turbatiikidest, üle mille avanes kena vaade ümbritsevale rabamaastikule.

Viimaks jõudsin turbamaardla äärde, kus soojaku ümber askeldas paar Sangla turbatööstuse töömeest. Et ma ei soovinud neis vastakaid tundeid äratada, otsustasin pigem otsa ümber pöörata.

Tagasiteel kulgesin taaskord teisel pool teeäärset kraavi, piki soise kasemetsa serva.

Kasetüvedele ja päikesepoolsetele põõsastele oli end õhtupäikese kätte soojendama seadnud sadade kaupa mitmesuguseid kiile, eeskätt aga raba-, hiilge- ja vesikiile - minu lähenedes tõusid nad lendu otsekui parv hiidsääski. Siin sain tänavu esimest korda kaadrisse ka emase väike-rabakiili (Leucorrhinia dubia).

Ühe elektriposti päikeses kümblev ülaosa pakkus istepaika lausa mitmekümnele kiilile.

Muudest putukatest pildistasin sama tee ääres kahte ühtivat rohelist kilplutikat liigist Palomela prasina, samuti keskmist kasvu tundmatut parmu.

Naasin kuuetunniselt retkelt koju õhtul pärast üheksat väsinu ja janusena, kuid pungil muljeid ja kolmesaja kaadriga G9 mälukaardil - kahtlemata ei jää see minu viimaseks retkeks samasse kanti.