Tabanidae

Eilsel vestlusel tekitas teatavat kohmetust kauni parmu määramine, kellest Jaanus Ulilas suurepäraseid fotosid tegi. Ehkki tema sõber olla koguni välja pakkunud, justkui võiks tegu olla herilasega, pole see nii kohe kindlasti. Fotol on siiski kahetiivaline loom, vaatamata oma kaunivöödilisele tagakehale.


Teades Jaanuse põhjalikkust, ei hakanud ma kuigi põhjalikult määrama, kuid pakkusin esimese näppusattunud loomana välja järgmisel pildil kujutatu. Lähemal silmitsemisel paistab, et ainus, mis pildil esimesega kõige paremini kattub, on looma rindmik.



Järgmised kaks looma, kelle vahel Jaanus kahtles, on omavahel sedavõrd sarnased, et neid võiks vaatamata nimede erinevusele ühe liigi esindajaiks pidada.


Fotol nr 3 on kujutatud Philipomyia gracea, samas kui nr 4 kuvab meile kaadri liigist Philipomyia aprica. Jaanuse otsingutele tuginedes pole kumbagi looma Eestis varem kohatud.


Kahe viimase looma puhul segab mind isiklikult aga tublisti just nimelt rindmiku karvasus. Originaalloomal on see karvutu. Ma pole küll suurem asi kärbeste määraja, ent kunagise amatöörentomoloogina kardan, et see võib olla üks tõsisemaid määramise tunnuseid. Tõsi, vöödid ja nende keskjoonel kulgevad sälkmustrid pole samas mitte vähem olulised.

Sellest johtuvalt teen ettepaneku kuulutada selles sissekandes näidatud neli looma igaüks erinevaks ning jätkata otsinguid esimesele identse leidmiseks.