Esimene kiili-avastus ootas mind juba aia taga raudteekraavis, kus mullusele vaarikavarrele maandus tore isane lapik-vesikiil (Libellula depressa). Seoses sellega sain tänavu „käe valgeks“ ka kolmanda ja viimasega Eesti vesikiilidest. Hiljem leidsin raudtee-taguse märgala servast veel mitmeid selle meie kõige laiema tagakehaga kiililiigi esindajaid, nii emaseid kui isaseid – soodsate ilmaolude abiga pääsesin ka hõlpsasti pildistuskaugusele. Isane lapik-vesikiil, nagu enamus teisigi, on noorena üpris emaslooma-sarnane, hakates siis päev päevalt üha sinisemat tooni omandama. Minu hinnangul on lapik-vesikiili näol tegu kindlasti ühe kauneima Eesti kiiliga. Elupaigana eelistab see liik väikeste madalaveeliste veekogude ümbrust, hinnates patrullimispaigana ka kraave ja ajutisi lompe.
Välja on ilmunud ka karvased porikärbse-laadse haabituse ja suuruse (pikkus 2 cm), kuid kirju kuuega kärbsed, kes üldilmelt meenutavad pigem kimalasi. Tegemist on kägusirelastega (Volucella bombylans). Kui neid veidi jälgida, siis saab ilmsiks huvitav territoriaalne käitumine – loomad kaitsevad oma ala liigikaaslaste eest, selle kohal pidevalt tiire tehes ja vaid lühikeseks ajaks taimedele laskudes. Mune kimalasepessa sokutav kägusirelane on harukordselt muutliku välimusega liik - tema varieeruvad värvusvormid jäljendavad erinevaid kimalaseliike. Siinnähtav on vorm V bombylans var. plumata.
Liblikatest sattusid mu kaameratoru ette linnuheidet imiteeriv harilik laikvaksik (Lomaspilis marginata) ja kena pisike musta-halli-valgekirju vaksik. Palun kergemat karistust, et too ja paljud teisedki liigid esialgu määramata jäävad – selleks ei jagu lihtsalt aega. Võimalik, et talvepoolaastal võtan käsile ja hakkan vanu blogilugusid määrangutega täiendama. See aga ei takista häid lugejaid kommentaarides oma teadmisi jagamast - vastupidi, taoline abi oleks väga tänuväärne ja teretulnud.
Kinnitamaks, et ühepäevikute seas valitseb mitmekesisus, olgu siin ära toodud üks kahe sabaniidiga liik. Ühepäevikuliste selts sisaldab tervet rida sugukondi, Eestist on leitud ~ 40 liiki, kelle määramine on suhteliselt tänamatu ülesanne. Selle rühma juures on lisaks valmiku lühikesele elueale tähelepanuväärne see, et neil esineb ka tiibadega eelvalmiku (nümfi) vorm. Mõni tund pärast veest väljumist nümf kestub ja välja ilmub valmik, kes suundub paarilist otsima. Eelvalmikute erinevus valmikutest raskendab veelgi ühepäevikute määramist.
Mõned toominga-võrgendikoi (Yponomeuta evonymella) röövikud olid otsustanud minna avastama uusi jahimaid, seades end sisse hoopis orasheinal. See seondub ilmselt asjaoluga, et toomingad on tänavu taas langenud tolle liigi apla rünnaku alla.
Oma tavapärasel marsruudil kulgesin üle makaronivabriku tühermaa, mille kohal märkasin tiirutamas suurt kajakat, kes omapäraseid lühikesi häälitsusi kuuldavale tõi. Linnu korrapärane liikumine võimaldas temast saada päris korraliku kaadri – webxan tuvastas tiirutaja kui hõbekajaka (Larus argentatus) – algupäraselt merelinnu, keda võib aga tänapäeval pesitsemas leida isegi Tartu majakatustelt.
Samalt heinamaalt tabasin kauni sinitiiva, kelle määramisega tublisti vaeva nägin - hea lugeja võib kontrollida, kas tegu on ikka niidu-sinitiivaga (Polyommatus semiargus). Sinitiibade, nagu ka paljude teiste liblikaliikide määramisel ei ole palju abi võhiku jaoks kaunimana tunduvast pealtvaatest – just tiibade alaküljed sisaldavad sageli olulisi määramistunnuseid. Nii esitan ka sellest liblikast kaks erinevat pilti.
Tomuski järve ääres oli aktiivsem tegevus juba vaibumas. Siiski tiirutas järve kohal mõningaid hiilgekiile, arvasin ära tundvat ka kedagi tondihobudest. Soliidsemate modellide puudumisel jäädvustasin paju-kollapoide (Lochmaea caprea) paari – just need süütu moega loomakesed on peamised pajulehtede augustajad. Pajul toituvate putukate kohta on huvitava loo kirjutanud Mati Martin.
Et Tomuski ääres palju aega ei kulunud, siis otsustasin kiigata ka veevärgi alale, kus õhtupäikesele avatud põõsakülgedel võis loota kohata päevast viimast võtvaid kiile.
Võimalik, et süüdi olid üha jahenev ilm ja läänetuul, kuid suurt kiiliõnne mul sel korral ei olnud. Kummati leidsin ühe kena isase väike-tondihobu (Brachytron pratense) – varasemast juba tuttava silmapaistvalt karvase rindmikuga kiili.
Väga arvukalt oli peamiselt pajudel esindatud tänavune uudne mardikaliik – aiapõrnikas (Phyllopertha horticola). See üsna nägus loom on samas väga ablas lehtede ja õite järaja, põlgamata ära ka roose ja muid ilutaimi.
Lepalehel oli platsi võtnud omapärane mõnesentimeetrine vaksik – kahjuks on vaksikuröövikute liigilise kuuluvuse tuvastamine minu jaoks seni pisut liiast.
Üks röövik oli aga seadnud end lepalehtede vahele nukkuma.
Tolle päeva suurima rööviku, oma 6 cm pika, avastasin juba tagasiteel olles puurkaevumajakeste vaheliselt teerajalt. Kahtlustan temas noort tammekedrikut (Lasiocampa quercus).
Lõpetuseks olgu kõigi vaksikusõprade rõõmuks ära toodud veel paar liblikat ja üks röövik, keda koduteel pildistasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar