Kärevere silla all

Reede, 4. juunil oli küllaltki tuuline ja jaheldane, kuid siiski valdavalt päikesepaisteline - üldjoontes vastuvõetav ilm ka webxanile, mistõttu võtsingi pärast hommikupoolsete asjaajamiste sooritamist temaga ühendust, et üle paari nädala taas üks väike ühisretk ette võtta. Pärast traditsioonilist kehakinnitust Rehepapis seadis webxan autonina Tallinna poole, suundumaks tuttavasse vaatluskohta Kärevere silla all.

Õigupoolest leidub Käreveres, 15 km kaugusel Tartust koguni kaks raudbetoonsilda, uus, mis kasutusel aastast 1999, ning vana, aastast 1956 pärinev ja üpris lagunenu, millele minek on keelatud. Mõlemad on ehitatud, võimaldamaks Tallinna ja Tartu vahel kulgevatele sõidukitele pääsu üle Emajõe. Sildadealune reljeefne, kalameeste jalgradadega liigendatud maastik pakub aga ka head võimalust tutvumaks jõeäärse floora ja faunaga.

Olles pööranud põhimaanteelt vanale, juba lagunema kippuvale teele ja sõitnud kilomeetrikese tagasi Tartu suunas, jõudsime vana silla juurde. Siin oli aeg autost väljuda, asumaks uudistama jõekaldaid ja maanteetammi nõlvu. Ilmnes, et tänaseni mitte päris taandunud Emajõe üleujutus on siinseid kaldaääri tuntavalt ümber kujundanud, muuhulgas siia-sinna setteid ja mulluseid pilliroovarsi kuhjates.

Tuulise ilma tõttu oli putukaid lennus suhteliselt vähe, küll aga võis neid leida rohkesti rohukõrtel ja põõsastel päikest võtmas. Teisisõnu, oli päris hea putukapildistamise ilm. Kohe märkasin teetammil kasvaval sõstrapõõsal kõrvuti istumas kahte harilikku vesihobu (Gomphus vulgatissimus), varem tuntud ka jõgihobude nime all. Hilisemal ringkäigul kohtasin neid veel korduvalt, aga rohkem lootnuksin näha meil märksa haruldasemaid rohe- ja näps-vesihobu, kes mul seni veel leidmata on. Järgnevatel piltidel on hariliku vesihobu isas- ja emasloom.

Muudest kiilidest oli liikvel üpris rohkesti vesineitsikke - nagu eelmises postituses öeldud, olen ma üpris suurtes raskustes meie kahe neitsikuliigi eristamisega, aga ehk oli siiski tegu vööt-vesineitsikega (Calopteryx splendens).

Samuti sain pildile Eestis väidetavalt haruldase, looduskaitse alla kuuluva suure rabakiili (Leucorrhinia pectoralis, isane), kes aga näib viimasel ajal tegevat kõik, et enda haruldust kahtluse alla seada. Kohtan teda pea igal retkel.

Samuti ei tulnud sildade all puudust liidrikest (tõsi, neid laperdab praegu külluslikult ringi peaaegu kõikjal, nii et vastav avastus ei tekita juba ammu erilist vaimustusepuhangut). Järgnevalt olgu ära toodud üks ebatavalisema värvikombinatsiooniga emane isend ja teine emasloom, kes oli parajasti sääriksääsega maiustamas (webxani kommentaar: kiilid võiksid tänavu spetsialiseeruda pistesääskedele).

Muudest putukatest väärivad äramärkimist tundmatu kenasilmne süsimust kärbes ja kauni mustriga vaablane - kahjuks viimasest ma päris head pilti ei saanud.

Kahjuks jäi mul kõige huvitavam pilt (nagu see pahatihti juhtub) tegemata. Otse vana silla tugiposti ääres lesis kuivanud kõrkjatest "matil" päikese käes keskmist kasvu pruun nastik (Natrix natrix). Kahjuks ei suutnud ma kaamerat piisavalt kärmelt palgesse seada - ja juba oligi loom end libistanud rookihi alla.

Uudishimulik ja vastaline, nagu ma kord olen, ületasin surmapõlgaval moel vana autosilla (mis hoiatustele vaatamata veel päris toekas tundub), et tutvuda ka Emajõe paremkalda elustikuga.

Siin leidsin ühe tänavuse uudse liblika - arvatavasti noore emase niidupunnpea (Ochlodes venata).

Tavalisemate liidrike kõrval tegutsesid ka nende sugulased, jämedate valgete tagajalgadega ojasäärikud (Platycnemis pennipes), kelle noort emaslooma ka allpool näha võite. Tegu on oma seltsis päris silmapaistvate lendajatega, nii pidin saadud heade piltide eest tuult tänama.

Webxan võttis sellal, kui mina ennastunustavalt ringi müttasin ja putukaid jälitasin, asja rahulikumalt, keskendudes värske õhu nautimisele ja lindude tuvastamisele. Neist kõige huvitavamana tõstis ta hiljem esile karmiinleevikese (Caprodacus eurythinus), kellest aga loodetud ilupilt napilt tegemata jäi. (Eelmisel aastal oli tolle kauni linnu ülesvõtmine mul samas paigas õnnestunud - vt pilti allpool.) Nii jäädvustas webxan lohutuseks ka omalt poolt paar kena vesihobu ja muidki putukaid.

Järgmisena naasime peateele ja sõitsime paar kilomeetrit Tartu poole tagasi, et pöörata paremale, kus endise kruusakarjääri ääres asub Ilmatsalu-Kärevere Linnutee matkaraja üks otspunkte. Tolle raja olen ma mullu sügisel ka täies pikkuses läbi käinud - tänavu ei ole see esialgu veel võimalik, kuna raja Ilmatsalu jõe luhal kulgev keskosa on üle ujutatud. Ilmnes, et ka rajaosa, mis kulgeb piki praegu jetisõidukeskusena pruugitavat järvekest moodustava karjääri serva, oli vee all, nii et Linnuteel ma kuigi kaugele ei jõudnud. (Tõsi, siin paari kuu eest käinud webxani väitel ei vääri praegune seis märkimist toonasega võrreldes - siis oli autoparklagi vee all olnud.) Uitasin peamiselt kruusajärve (millel näikse puuduvat igasugune nimi) kaldaveeres rohumaadel.

Kiilide osas oli see miniretk taas kord edukas, kuna tänavu esmakordselt leidsin lagedamate kruusaste maalappide kohal tiirutamas (ja aegajalt ka puhkama laskumas) sinikiilid (Orthetrum cancellatum). Selle vesikiillaste hulka kuuluva ja väidetavalt Eesti mandriosas haruldase (mida minu kogemused küll ei kinnita) liigi mõlema soo esindajad on algul nägusa kollase-mustakirju seljamustriga, hiljem värvub isase tagakeha aga liiginimele kohaselt siniseks. Jäädvustasin nii õhkõrnalt värvuma hakkava isase kui tavatoonis emase.

Siingi leidus harilikke vesihobusid, nagu ka liidrikke, kellest üks värvikas emasloom ka äratoomist väärib. Tegu näib olevat noore emase punasilm-liidrikuga (Erythromma najas).

Muudest loomadest püüdsid pilku vanad head nõmmeliivikad - ühe karmiilmelise paarikese tegemised sain harukordselt lähedalt kaadrisse püütud.

Sedalaadi lühiretked tuttavatesse kohtadesse on omamoodi toredad, kinnitades meile elu järjepidevust ja andes aimu teatud liikide püsielupaikadest. Aastate lõikes on võimalik hinnata ka nende populatsioonide käekäiku.