esmaspäev, 17. mai 2010

Koldvint ja lepalind

Laupäeval saime siis webxaniga sooritatud ühise linnuretke, tõsi, mitte just varahommikuse, nagu olime lootnud. Koos kuke- jm linnulauluga virgumine ei ole sugugi lihtne, kui sul on kujunenud harjumus hilja uinuda. Kell 11 Annelinnast startides jagus õhusooja juba üle 20 kraadi. Et meil kummalgi oli pärastiseks ka muid plaane, siis otsustasime sedakorda piirduda Raadi kalmistuga. Soovisime kindlaks teha, kas nüüd lõpuks on kõik rändlinnud siinsetesse pesapaikadesse naasnud.

Veel enne kalmistutiiruga alustamist sai webxan lihvida oma makrofotooskusi otse tänavaasfaldile maandunud nõgeseliblika (Araschnia levana f. levana) peal. Seda liiki esineb tänavu lausa massiliselt - esmakordne olukord minu teadliku eluea vältel. Fenomeni seletab mõneti asjaolu, et mullu oli üsna palju liikvel ka tumedaid suviseid nõgeseliblikaid (Araschnia levana f. prorsa) - küllap laabus neil sigimine kenasti ja paksu lumevaiba all oli nukkudel hea talvituda.
Ringkäiku alustasime sel korral päripäeva, vene Uspenski kalmistult. Hakatuseks tutvusime sealse lihtsa kabeli ja huvitava, idamaiste mõjutustega väravatorniga, mis küll hädasti restaureerimist vajaks.
Uspenski kalmistu meile lind-haruldusi ei serveerinud, uudikuna tuvastas webxan laulmas käosulase (Hippolais icterina), keda tema laulu tõttu ka ööbikuköstriks ja heinaniitjaks on kutsutud. (Muide, kägu ennast pole me tänavu Raadil veel kuulnud.)

Muust surnuaiast eendub neljakandilise sopina sõjaväekalmistu, kuhu on maetud peamiselt nõukogude sõdalasi, aga kus kõrgub ka suhteliselt näotu vabadussõja sammas. Tollel kalmistul on haudu hõredalt, noores heinas sibas toiduotsinguil alles lennuoskust omandav hallrästapoeg. Sama liigi vanalind oli aga sooritamas värskendavat suplust porilombis.
Järgnevalt jõudsime Raadi kompleksi loodenurgas paiknevale Ülikooli kalmistule. Ja siin läksid asjad lõpuks huvitavaks. Webxan täheldas puuvõras kummalist vidistamist, mis ei kuulunud tema sõnutsi ühelegi harilikule vintlasele. Ta kahtlustas häälitsejas Eestis haruldast pesitsejat koldvinti (Serinus serinus) - lindu, kes alles eelmisel sajandil lõuna poolt Eestisse jõudis ja keda nüüdseks arvatakse siin pesitsevat kuni mõnisada paari. Pärast mõningat tulutut jälitamist õnnestus mul põnevat lauljat pildistada ühe nooremapoolse kuuse ladvas. See osutus kollakaks linnukeseks, kelletaolist polnud ma varem kohanud.
Järgnevalt pildistasime mõlemad samas kandis veelgi vinte, kelles koldvinti kahtlustasime, aga hilisemal kontrollil osutusid need üldjuhul harilikeks rohevintideks.
Siiski olin ühel puhul kaadrisse saanud ka üpris üheselt tuvastatava koldvindi. Kahjuks oli lind küll kiuslikul kombel pea ära pööranud.
Edasine tiir enam põnevaid avastusi kaasa ei toonud. Webxan jälitas visalt käosulast, pääsedes tollega korraks isegi tõtt vaatama, aga enne, kui ta jõudis kaamera palge seada, oli väle linnuke juba oma teed läinud. Minu pilku paelus omapärane teklites tudengite protsessioon, mis peatus au andmiseks ühe kalmu veeres - hiljem selgitasin välja, et tegu oli psühholoogia osakonna rajaja prof Ramuli hauaga. Tuleb veel ära mainida, et webxani lemmiklilled igihaljad olid vahepeal paljudel hauaplatsidel uhkesti õieehtesse puhkenud.
Minul õnnestus veel pildistada emast musta kärbsenäppi (Ficedula hypoleuca), südikat pisilindu, keda rahvas ka metstikana tunneb.
Olles juba naasmas auto juurde, kuulis webxan eemalt tänava äärest lepalinnu (Phoenicurus phoenicurus) lõõritust - seda nägusat linnukest oleme "jahtinud" juba eelmistelgi kordadel. Nii sooritasime väikese lisaringi kalmistu-äärsetel tänavatel, tabadeski viimaks lepalinnu ühe eramu aias kasvava kõrge kase otsast. Võtsin torust välja viimase ja sain linnust alljärgneva pildi.
Ühe kontorihoone aknalaua all oli aga pesitsemas põldvarblane (Passer montanus) - ega ma aru ei saanudki, mis nipiga tal õnnestub pesa sinna kinnitada.
Enne Raadi kandist lahkumist otsustasime veel üle vaadata Roosi tänaval asuva vana juudi kalmistu. See surnuaed jäeti maha viimase sõja aegu ja on, nagu selgus, praegu võõrastele ligipääsmatu. Omaaegne surnuaiavahi elamu on nüüd kasutusel pere-elamuna ja kalmistu moodustab majale omalaadse, kõikjalt müüriga ümbritsetud privaatpargi. Usun, et hoolika moosimise ja mõõduka rahasumma eest oleks meid ka kalmistuväravast sisse lubatud, aga otsustasime sellest siiski loobuda.
Pärast fotosid uurides ja linnumäärajaga kõrvutades tekkis webxanil kahtlus, et kuuse otsas pildistatud kollane linnuke ei pruugi olla isegi mitte koldvint, vaid Eestis seni suisa tundmatu, Lõuna- ja Kesk-Euroopas elutsev kuuse-koldvint (Carduelis citrinella). Ta saatis mu pildid Linnuharulduste Komisjoni esimehele, kes kolleegide kaasabil peagi vastuse edastas - pigem olla tegu ikkagi hariliku koldvindiga. Aga otsustasime webxaniga, et seda asja me nii ei jäta, vaid suundume peagi taas Raadile, et püüda linnust paremaid kaadreid hankida.

2 kommentaari:

  1. Põldvarblase pesa paistab ju pildilt kenasti välja: see on aknalaua all. Kui ma teaksin ehituslikke termineid, oskaksin ka öelda, on see miski karniis või garniis, ei tea. Kangurlindlased pesitsevad üldjoontes sedalaadi nutsakjates pesades hulgi koos. Meie varblased eelistavad aga omaette «kortereid» poolsuluspesadena.

    See liblika pildistamise pilt pole samuti kuigi hea. Need lähivõtted ei tule mul viimasel ajal üldse kuigi hästi välja. Pigem tulevad paremini välja need, mis pooleteise või paari meetri kauguselt üles võetud.

    Linnuharulduskomisjoni eesmärgiks on olla võimalikult skeptiline ning nad ei usu iial esimese korraga ainustki teadet. Võimalik, et kui lind maha koksata ja laip kohale viia, siis ehk... Mitte et ka sel juhul ei jääks võimalust, et lind löödi maha rajataguses metsatukas. Ainsaks väljapääsuks ongi humaanse tõendusmaterjali hankimine, milleks ma pean võimalikult mitmeid kaadreis ja jäädvustusi sündmustpaigalt.

    VastaKustuta
  2. Kui väärtegude toimumise tõendamiseks piisab kahe tunnistaja ütlustest, siis peaks ka kõrgeauline harulduste komisjon tunnistama lindude olemasolu kahe nägija tõendite põhjal.

    VastaKustuta