reede, 11. aprill 2014

Pöialpoiss ja teised

Loodusluup on ligi aasta puhkusel viibinud. Vahepeal olen aga sooritanud kümneid ja kümneid loodusretki, teinud hulgaliselt põnevaid avastusi ja sadu vahvaid ülesvõtteid. Ega mul nii pikale blogipausile head vabandust ei leidugi - tegu on ilmselt olnud laiskuse ja kasina ajaplaneerimise koosmõjuga. Aga täna tekkis tunne, et peaks uuesti agaramalt blogistama asuma - ehk on kellelgi neist lugudest üht-teist kõrva taha panna. Oma huviks ja lõbuks looduses uitamine on rangelt võttes "egotripp" - aeg, mida saaks kahtlemata veeta märksa produktiivsemal ja ühiskonnale kasulikumal kombel. Olgu siis minu õigustuseks vähemalt need blogilood ja pildid! Luban, et püüan lähikuudel teha ka tagasipõikeid eelmisesse aastasse, muuhulgas andes ülevaate enda senisest edukaimast TOP10-kampaaniast. Ning uus TOP tuleb ka varsti kokku seada!

Aga tänasel päikeselisel, kuid üpris kõleda tuulega ja nappi 7...8 soojakraadi pakkunud õhtul sooritasin paaritunnise tiiru koduse Mõisavahe tänava taha jäävas mitmekesises looduslikus piirkonnas, kus asub Anne looduskaitseala. Ehkki mul oli kaasas ka ustav "putukakaamera" ehk Canon G9, jäi too tiiru lõpuni taskusse. See-eest sai aga tublisti tööd "linnukaamera" ehk Lumix FZ150. Pika heietuse asemel toon siinkohal mõned pildid toredamatest trehvamistest.
 Ohakalind (Carduelis carduelis) - üks Eesti värvikamaid sulelisi.
Pöialpoiss (Regulus regulus) - see oli mul esimene kord toda Eesti pisimat lindu pildistada. Iseloomulik tunnus on sellel liigil kollane peatriip.
Linavästrike (Motacilla alba) paarike tegutses settetiigi kaldal, siutsatuste keeles agarasti "juttu puhudes" ja minust endid kuigivõrd häirida laskmata.
Suur-kirjurähn (Dendrocopus major) - see tore isend poseeris mulle metsaservas kaunis lähedalt, igaks juhuks enamasti siiski puutüve taha varjudes. 
Maapinnalt toitu otsinud tosinapealine rohevintide (Carduelis chloris) seltsing saatis aeg-ajalt "agente" põõsalatvadesse maastikuluuret tegema.
Vältimaks muljet, nagu mind putukad üldse enam ei huvitaks: valgetähn-pajuliblikaid (Nymphalis xanthomelas), keda veel mõne aasta eest meil harulduseks loeti, on paaril viimasel aastal väga rohkesti liikvel.


1 kommentaar:

  1. Lisaks värvikusele on ohakalind ka ainus Eestis pesitsev lind, kelle eestikeelne nimetus algab O tähega.

    VastaKustuta