Suru-uudised AD 2012

Tänavuselgi suvel olen jätkanud öiste putukavaatluste sooritamist, seades oma Viljandi linnaservas asuva kodumaja ette redelitest kaadervärgi, millele igal sajuvabal õhtul kinnitan kaks vana voodilina ja riputan nende kohale 25W säästupirni. Seejärel käin aegajalt "saaki" üle vaatamas ja pildistamas, kuni jaksu jagub. Tolle eeskujulikku unerežiimi ruineeriva tegevuse juures on kõige toredam, et lina juurde suundudes ei tea iial, mis üllatus seal oodata võib. Enamus öiseid liblikaid on suhteliselt väheütleva välimusega, aga nende hulgas leidub ka tõelisi iludusi, keda muul viisil praktiliselt ei õnnestugi kohata. Senised kaks vaatlusaastat on tulemuseks andnud sadade kaupa huvitavaid öölasi, vaksikuid, tutlasi, kedrikuid, karuslasi ja muid hämarikuliblikaid, ehmestiivalisi, mardikaid, lutikaid, sääriksääski ja tänavu augustis koguni ühe loigukiili. 

Õigupoolest on tänavune "linasaak" olnud kahe eelmise aastaga võrreldes tagasihoidlikum. Osaliselt seletub see keskpärase suvega: jaheldased ja sajused ilmad ei ole liblikate üldisele arvukusele kasuks tulnud. Teisalt pean tasapisi plaani tõhusama peibutussüsteemi juurutamiseks, kuna praeguse valgusjõud ja -spekter ei ole kuigi optimaalsed. Erinevad asjatundjad soovitavad pigem kasutada laiema spektriga lampe, mis sisaldaksid ka UV-laineala. Paarikümne euro eest võib hankida spetsiaalse tumeda UV-lambi, aga tõhusad pidid olema ka tänavavalgustuseks kasutatavad elavhõbedalambid. Kõvemad tegijad ei piirdu sealjuures vaid linaga (millelt aktiivsemad liblikad kipuvad pahatihti ära lendama, enne kui neid pildistada jõuad), vaid on valmis ehitanud või soetanud kinnised, lehtri ja kogumiskastiga varustatud valguspüünised (guugeldamisel on abiks fraasid light trap ja moth trap). Võimalik, et järgmisel aastal püüan seesuguse endalegi hankida.

Aga nüüd asja juurde. Sel aastal ei olnud mul enne tänast õnnestunud vaatluslinale meelitada ühtegi uudset suruliiki. Mullustest tuttavatest külastasid lina juunis-juulis taas punalaik-haavasuru ja silmiksuru, kellest olen siin juba kirjutanud. Samas leidub Eestis ka surusid, kes lendavad hoopis päeval ja keda seega pole lootustki eelkirjeldatud meetodiga tabada. Need on esmajoones harilik ja kimalas-lottsuru (kolmas seesugune, päevasuru on Eestis harv eksikülaline). Kui varem pole lottsurusid mulle üldse ette sattunud (või ei ole ma osanud neid märgata), siis sel suvel olin neid enne juulikuist Vormsi-reisi suisa kahel korral silmanud õitsvatelt põõsastelt koolibride kombel nektarit imemas, teine vaatlus leidis sealjuures aset otse kodumaja ees. Kahjuks ei õnnestunud mul kummalgi juhul pildistamiseni jõuda, sest tegu on väga erksate ja ettevaatlike loomakestega, kes ei peatu ühe õie juures kauem kui mõneks sekundiks. Ühel eriti lämbel suveõhtul hea kaasblogija webxani seltsis Vormsi maalilist kirikut uudistades köitsid mu pilku pühakoja ümber täies õieehtes ilutsevad ebajasmiinid. Seesugused õierikkad taimed meelitavad teadagi ligi kõikvõimalikke sumisejaid, mistõttu sai põõsaid lähemalt uuritud. Ja oh üllatust: ühe põõsa kallal oli agarasti ametis lottsuru! Kraamisin ruttu välja oma Fujifilmi zuumkaamera, valisin makrorežiimi ja vallandasin välgu. Ainus lootus oli suru tabada paigallennul õiest toituvana, vältides sealjuures looma minemahirmutamist. Ja see õnnestuski! Hilisem määramine paljastas, et tegu oli kimalas-lottsuruga (Hemaris fuciformis), meie kahest lottsurust vähemlevinuga, kes siiski lääne pool üsna tavaline on.

Teist tänavust toredat suruleidu pidin ootama septembrikuuni. Õigupoolest ei osanuks ma enam lootagi, et mõni suru võiks veel sel aastal vaatluslina külastada, kuna enamus siinseid suruliike tegutseb valmikuna vaid juuli-augustini. Siiski leidub üks erand, kes täna end ilmutaski! Tuleb tunnistada, et õhtul linasid heisates pidin pareerima koduste skepsist, kelle meelest praeguse aastaaja ja viimaste nädalate kesise ilma koosmõjul on kõik tähelepanuväärsed liblikad juba ammu otsa leidnud. Mina aga hellitasin lootust, et lina võiks külastada sini-paelöölane - meie suurim öölane, keda võib kohata oktoobrikuuni. Selleks lisas julgust asjaolu, et tema natuke väiksem, kuid mitte vähem kaunis sugulane puna-paelöölane (Catocala nupta) oli täpselt aasta tagasi mind oma visiidiga rõõmustanud. Mõne nädala eest lendas sama liigi esindaja taas meie aias ja sain temast ka "paparazzi-pildi" elupuuoksal istuvana.

Minu tänane üllatuskülaline madara-vöötsuru (Hyles gallii) ei ole iseenesest mingi haruldus ja tema toredaid priskeid täpilisi röövikuid olen varasematel aastatel korduvalt kohanud nii nukkumispaiga otsinguil sõiduteid ületamas kui madarataimedel keha kinnitamas.

Samas ei olnud selle liigi uhke vöödiline valmik seni mu teele sattunud, vaatamata asjaolule, et lendab tarkade raamatute kohaselt ringi ka päevaajal. See väga ilmeka välimusega suru, kes oma nime igati õigustab (temaga sarnast piimalille-vöötsuru satub meile lõuna poolt üsna harva) oli end veel enne viimase ehavalguse kustumist mõnusasti sisse seadnud üsna lambipirni lähedal. Ei saa salata, et ülevaatlikumate piltide saamiseks tuli mul teda natuke provotseerida.  

Tänase suruloo lõpetuseks olgu ka ära toodud paar üsna erineva värvigammaga suur-punasuru (Deilephina elpinor) röövikut mu sellesuvistelt retkedelt: esimene Slovakkia Penniini mägedest ja kaks järgmist Parika kandist. Punasurude röövikud meenutavad miniatuurseid madusid, eriti kui ohtu märgates oma silmtähnidega esiotsa kurjakuulutavalt õieli ajavad. Muide, teiste suruliikide röövikuid polegi ma tänavu kohanud - asjaolu, mis taaskord viitab ebasoodsale liblika-aastale.

Kuninglik kiilipäev

Viimasest blogipostitusest on möödas peaaegu aasta, nii et tuleb veidi aktiivsust ilmutada, enne kui blogger mu konto suhtes kurje plaane hakkab hauduma. Teisalt võiks ju albil kombel kahtlustada, et mul leidub kümneid truid püsilugejaid, kes kõik need kuud iga päev kannatlikult seda lehte kontrollimas on käinud, alati kibedasti pettudes. Sellisel juhul on mul täna rõõm teid tervitada uue blogilooga!

Napi ajaressursi kiuste olen tänavugi sooritanud terve rea loodusretki, abiks ikka vana ustav Canon G9, mida pikemate vahemaade puhul assisteerib Fujifilm FinePix HS10. Eriti põnevaid avastusi pole need retked siiani kaasa toonud, mitte et ka kohtumine vanade tuttavatega rõõmu ei valmistaks. 

Kevadhooajast väärib märkimist ehk asjaolu, et mu öist putukavaatluslina külastas paar toredat maipõrnikat - varem pole seda veel juhtunudki. 

Muidu kulges kevad omasoodu ning putukad ilmusid välja enamvähem õigel ajal ja üsna mõistlikes hulkades. Minu esimene liblikas oli sel aastal kirju koerliblikas, kiilihooaja avasid aga rabakiilid koos hariliku vesikiiliga.

Just kiilidel tahaksingi käesolevas loos pikemalt peatuda, siirdudes ajas paar päeva tagasi. Laussajuse eelõhtu jätkuks pilvise, jaheda ja vihmapisusena alanud jaanipäev asus pärastlõunal tasahilju suvisemat vunki koguma. Nii leidsin poole nelja paiku, et pikka rattatiiru ei tasu enam ette võtta, kuid väiksem sutsakas ei teeks trenni mõttes siiski paha, eriti kui ka mõni tore putukas või muu elur kaamera ette peaks trehvama. Sestap võtsin suuna Männimäe linnaosa piiri ääres asuvale Orika sillale, mille ümbruskond juba ammusest ajast mu putukaretkede üheks põhisihtkohaks on olnud. Siin oli mul nüüd valida kolm võimalust: kas käänata paremale, vanale kitsarööpmelise raudtee tammile, mis suundub otse ühte mu sagedasse vaatluspaika, mitmekesiseid loodusmaastikke pakkuvale Siniallikule, jätkata esialgu sõitu piki Karksi-Nuia maanteed Loodi suunas või seada hoopiski siht vasakule, ümber Viljandi järve kulgevale matkarajale. Pärast pikka vaagimist otsustasin lõpuks, et käin korraks kaemas paari viimatimainitud matkaraja algusesse jäävat hüva kiilivaatluskohta, et seejärel sooritada  Sinialliku-tiir.

Mainitud kiilikohad on pajude ja leppadega palistatud rohumaalapid Viljandi ürgoru nõlval, sajakonna meetri kaugusel järvest. Eelmisel, nädalatagusel retkel olin siin märganud lendamas kuningkiile, kusjuures mulle tundus, et isegi kollavööt-kuningkiili (Anax parthenope), eelmises blogiloos lähemalt kirjeldatud liiki, kelle esmaleid Eestist pärineb mõne aasta tagant Pangodist ja kellest sain eelmisel suvel oma esimese, kehvapoolse kaadri just ühe siinse heinamaa servas, viie meetri kõrgusel lepa otsas istuvana.

Päike oli asunud üha julgemini pilve vahelt piiluma ja kiilid ei jätnud seda mitte tervitamata. Nii olid end kruusasele rajale peesitama seadnud isane triip-vesikiil ja emane hännak-rabakiil, näha võis ka eristuva  värvusega viimase tagakehalaigu poolest kergesti äratuntavaid suur-rabakiile (pildil isane). 

Teeveersetel põõsastel ja rohttaimedel soojendas end rohkesti harilikke ja triip-vesikiile. Viimaste isasloomad on hakanud omandama küpset välimust - nende silmad ja tagakehad on liigile iseloomulikult siniseks värvumas. Esimesel pildil on kujutatud nooremat (pildistatud samas paigas nädal varem), teisel vanemat ja sinisemat isendit. Võrdluseks olgu toodud ka pruun emasloom.

Jõudnud esimese kiili-heinamaani, sai kohe selgeks, et olukord on lootustandev. Vesi- ja rabakiile leidus siin päikesevanni võtmas lausa kümnete kaupa ja taevalaotuses võis pikeerimas täheldada ka suursugusemaid eksemplare - kuningkiilid! Mõni paarike oli samas ette võtnud ka soojätkamise: asjaga olid ametis kevad-tondihobud ja harilikud hiilgekiilid. 

Eesmine, rajast järvepoolne heinamaa andis kohe ka esimese kuningkiili-saagi: rohukõrte vahele oli peitunud emane rohevööt-kuningkiil (varem tuntud kui lihtsalt kuningkiil, Anax imperator). See tõepoolest kuningliku kogu ja välimusega loom on meie kiilide uhkeim esindaja. Tõsi küll, rohelise põhitooniga emasloom jääb isase kõrval veidi tagasihoidlikuks ja tema avastamine rohu keskelt nõuab üsna vilunud silma. 

Matkarajast paremale jääb kõrgem ja vaheldusrikkam, noorte kuuskede ja  mändide, samuti paju- ja lepavõsaga pikitud rohumaa-ala. Siit leidsin mitme aasta eest oma esimese emase kuningkiili. Täna köitis aga hakatuseks mu pilku Anax imperatori uhke isasloom, kes ka lahkesti pildile soostus jääma.

Sealsamas lähedal oli end sisse seadnud päeva teine emane rohevööt-kuningkiil.

Ja mõni meeter eemal märkasin veel üht huvitavat tondihobu moodi tegelast, kelles esmapilgul kahtlustasin rohesilm-tondihobu ja pruuni tondihobu hübriidi. Too kiil lasi endast vaid paar kaugemat kaadrit klõpsata ja otsustas seejärel lendu minna. Hiljem kodus uurisin asja lähemalt ja jõudsin veelgi põnevamale järeldusele: tegu oli emase kollavööt-kuningkiiliga (Anax parthenope)! Nii et kuningkiilide-alane ajalugu kordas end minu jaoks peaaegu täpselt samas kohas.

Edust tiivustatuna väntasin edasi järgmise heinamaa serva, et ka sealne kiilielustik üle vaadata. Alustuseks sain kenasti pildile rohesilm-tondihobu (Aeshna isosceles) - liigi, kelle üheks esmaavastajaks Eestis ma mõne aasta eest kogemata kombel sattusin. Praegu on too algselt meist lõuna pool elunenud kiil end vähemasti Viljandi ümbruses edukalt sisse seadnud. Antud liigi soolised välimuse-erinevused on muide üpris minimaalsed.

Üldiselt tundus aga, et see heinamaa ei ole kiilide osas sama rikkalik kui eelmine. Pärast pikka kõrges heinas kahlamist, mille käigus pükstesse takerdus rohkesti roomava madara ("virnheina") võsusid, olin juba lootust minetamas, kui järsku peatus mu rohukõrte vahel uitav pilk... isasel kollavööt-kuningkiilil! Kusjuures meetri kaugusel oli end sisse seadnud teinegi eksemplar! Nii sain sellest uuest liigist lõpuks korralikud jäädvustused - mida paremat ühelt kiiliretkelt tahta!

Nagu kuningkiilidest veel küllalt ei oleks, leidsin angervaksapuhmast selle päeva teise ja mitte vähem kauni isase Anax imperatori.

Et see vinge kiilijaht oli omajagu aega võtnud, pidasin targemaks Sinialliku-plaanist loobuda ja jätkata teekonda ümber Viljandi järve. Sammuli kandis leidub veel üks väike õhtupäikesele avatud heinamaalapike, mis kiilide meelispaigaks on. Siin avastasin teiste seas mõned valgelaup-rabakiilid (Leucorrhinia albifrons) - mitte just kõige tavalisemad loomakesed, kelle puhul isaste tagakeha eesmine pool küpsemas eas sinakashalliks värvub. Sama liigi emastega seda ei juhtu - nemad säilitavad oma kollased täpid mustal taustal. 

Pärast pikka ja väsitavat rügamist äärmiselt reljeefsel ja konarlikul matkarajal jõudsin viimaks selle Viiratsi-poolsesse otsa, kus sooritasin õhtu viimase kõrvalepõike alla järvekaldale. Ja keda ma peaaegu otsekohe näen lähima pajupõõsa otsas - isast Anax parthenopet (vt selle loo esimest pilti)!

Vaatamata eelkirjeldatud toredatele õnnestumistele on mul jätkuvalt leidmata terve hulk Eesti suurkiililiike, kellest suurimat huvi tunnen ma hariliku vöötkiili (Cordulegaster boltoni) vastu. Too uhke kollatriibuline loom asustab metsaojade kaldaid - oleksin tänulik vihjete eest tema leidmiseks!

Kollavööt ja Co

Ega ma ei leia jätkuvalt mahti korralikuks blogimiseks, aga püüan siiski põnevaimad leiud üles tähendada.

Eelmises TOP10 loos sai teiste seas megaboonusena välja pakutud kollavööt-kuningkiil (Anax parthenope). Tegu on peamiselt Lõuna- ja Kesk-Euroopas ning Aasias eluneva liigiga, meie oma (rohevööt-) kuningkiili (Anax imperator) veidi vähem pilkupüüdva ja veerandi jagu väiksema (pikkus 60 mm) suguvennaga. Isasel on 2. ja 3. seljalüli sinised, millele järgneb mustjas pikitriip tuhmpruunil taustal. Emane sarnaneb muus osas isasega, aga nagu tondihobudele ja kuningkiilidele kombeks, ei leidu ka tema tagakehal sinist. Eestis leidis selle liigi paari aasta eest esimesena üks meie juhtivaid entomolooge Mati Martin: isane ja emane olid tandemina Pangodi järvel munemas. Hiljem (juulis 2009) avastati üks isend ka Nigula looduskaitsealalt. Rohkem andmeid mul selle liigi Eestis esinemise kohta ei olegi.

Seda suurem oli mu üllatus, kui nägin vägagi isase Anax parthenope moodi kiili juuni lõpus lendamas Viljandi järve Viiratsi-poolse otsa juures heinamaal. Kahjuks pildistada mul teda ei õnnestunud. Paar päeva hiljem samas kohas käies tundus jälle, et ringi tiirutas sama kiil (hetkel pole mul prille ja päris kindel ma seetõttu asjas olla ei saanud). Kuid taas ei õnnestunud mul looma pildistada. Lohutuseks sain kaadrisse "tavalise" rohevööt-kuningkiili (varem tuntud kui lihtsalt kuningkiil). Hakkasin juba kahtlema oma vaatluse õigsuses.

1. juulil käisin rattaretkel Orika silla ümbruses, põigates muuhulgas ka ühele matkaraja-äärsele heinamaale, kus varasematel aastatel olen kohanud rohevööt-kuningkiili. Viimatimainitud liigi isasloom oligi kohal ja lubas end ka kenasti üles võtta.

Aga lisaks püüdis mu pilku veidi väiksem, hoogsalt ringi lennanud kiil, kelle tagakehal olev sinine laik viitas taaskord paljulubavalt Anax parthenope'le. Nõnda kiibitsesin selle lagendiku servas ligi tunnikese, kuni viimaks märkasingi otsitut istumas oma 5 meetri kõrgusel lepa otsas. Polnud kahtlust, et tegu oligi isase kollavööt-kuningkiiliga! Kraamisin välja oma 30-kordse suumiga Fuji, keerasin toru pikaks ja tegin loomast hulga pilte, millest parim on siinkohal ära toodud.

Teie lahkel loal kasutan ühtlasi võimalust, et pajatada teisi selle aasta huvitavamaid kiili-uudiseid. Tänavu olen üles leidnud enamvähem kõik samad suurkiililiigid, keda mullugi kohtasin (ja blogis tutvustasin). Aga lisaks õnnestus 28. juunil Varesemägede jalamilt teeäärsest heinamaaservast avastada seninägematu kollatähn-läikkiil (Somatochlora flavomaculata). Eestis kohati leiduva liigina eelistab see 5 cm pikkune kiil niiskemaid elupaiku. Kui muidu on hiilge- ja läikkiilid rohelised, siis seda liiki ilmestavad kollased laigud külgedel.

Varemgi kohatud haruldasematest liikidest leidsin juba mai viimasel dekaadil Tomuski järve kaldalt vastkoorunud kakslaik-kiili (Epitheca bimaculata). Mõni päev hiljem lebas sama liigi vigasaanud isend Viljandi Maksimarketi esisel kõnniteel. Kakslaik-kiil on Eesti ainus mitteroheline hiilgekiillane, keda välimuse põhjal võiks pigem vesikiiliks arvata. Mu seni ainus kohtumine selle liigiga leidis aset paari aasta eest samuti Tomuski järve kaldal. Eestis leiduvat kakslaik-kiile paiguti ("Euroopa magevee-elustik", 2007).

Juuni keskel külastasin Raudna jõe kallast Viljandi-Pärnu mnt silla all, kus olin eelmisel aastal leidnud haruldase rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia). See meil üsna vähelevinud, elupaigana kiiremavooluliste jõgede kaldaid eelistav liik võeti Eestis eelmisel aastal looduskaitse alla. Tegu on väga kauni kiiliga, kes on meie neljast vesihobust suurim (~6 cm pikk). Muide, eelmisel aastal olin samast paigast avastanud ka teise meie haruldasema vesihobuliigi - märksa pisema (alla 5 cm) näps-vesihobu (Onychogomphus forcipatus).

Tänavune esimene retk veel Raudna jõe kallastel vesihobusid ei ilmutanud. Nii tegin 3. juulil uue retke samasse paika. Ja ennäe: rohe-vesihobud olidki taas platsis! Need küllaltki territoriaalsed kiilid harrastavad vahelduseks jõe kohal patrullimisele istuda päikese käes mõnel heal kaldaäärsel vaatluskohal. Antud paigas on selliseks kohaks peamiselt betoonist sillakonstruktsioonid. Tuvastasin vähemalt kolm rohe-vesihobu isendit, kes said ka kenasti üles pildistatud. Kahjuks näps-vesihobu ma sel korral ei leidnud.

Jätkuvalt ootavad aga teiste seas leidmist metsaojade liik harilik vöötkiil (Cordulegaster boltoni), samuti mitu tondihobuliiki (Saaremaa, raba- ja taiga-tondiohobu). Luban, et annan operatiivselt teada, kui mõni neist peaks mu kaamera ette sattuma!

Suru-uudiseid

Vahepeal on ilmad pööranud suisa suvisteks ja ka seni jahedatena püsinud ööd tublisti soojemaks muutunud. Koos sellega on õige hoo sisse saanud ka minu seni kahvatult kulgenud tänavune ööputukate vaatluse programm.

Inspiratsiooni selleks ettevõtmiseks olin saanud samalaadsest edukast vaatlusest mullu jaanipäeva paiku Valgamaal Alal. Nii püstitasingi eelmise aasta juuli keskpaigas meie Viljandi kodumaja ette redelitest, lauast ja nööridest koosneva kaadervärgi, millele pesulõksude abil kinnitasin valge voodilina. Viimaks riputasin lina ette elektripirni, mille akna kaudu vooluvõrku ühendasin. Sestpeale sooritasin putukavaatlust igal sobilikul ööl, mil juhtusin Viljandis viibima. Paari vaatluskuu jooksul sattus linale väga suur hulk kõikmõeldavaid seninägematuid öölasi, vaksikuid, pisiliblikaid ja muidki põnevaid putukaid, kelle kohta ehk edaspidi ka väikese ülevaate koostan. Samas, et olin asjaga alustanud alles suve teisel poolel, puudus mul jätkuvalt ülevaade varasema perioodi kohta. Nii saigi juba aprilli lõpus taas lina üles seatud.

Varajane liblikasaak oli ootuspäraselt üpris kasin - ringi liikusid vaid valmikuna talvitunud vaksikud ja öölased. Aga mai teisel poolel hakkas ilmuma üha rohkem noori valmikuid erinevatest liikidest. Päris tormiliseks läks asi seoses äsjase kuumalaine saabumisega. Ööl vastu 1. juunit oli sooja ligi 20 kraadi, ka tänane öö ei jäänud sellele oluliselt alla. Nõnda täienes mu pildikogu terve rea selleaastaste uustulnukatega.

Ööliblikad on valdavalt päevaliblikatest tagasihoidlikumad - enamasti hallikat või pruunikat tooni. See on ka üsna loogiline, kuna ööputukatele on olulisemaks meeleks haistmine ja silmipimestava välimusega pole neil midagi tarka peale hakata. Samas peavad ka ööliblikad päeva kuidagimoodi mööda saatma, vältides ärasöömist. Nõnda on enamusel neist tekkinud nutikad kohastumused. Need hõlmavad nii varjevärvust, puuoksa või lehe imiteerimist kui ka ehmatamise võtteid (silmlaigud tiibadel). Osa ööliblikate sugukondade (öölased, vaksikud, surud jt) esindajaid on aga päevase eluviisiga ja nii leidub nendegi seas silmapaistva välimusega tegelasi (tiigervaksik, piksepeni, lottsurud jt).

Minu erilisteks lemmikuteks ööliblikate seas on algusest peale olnud surud. Need suured ja uhked, valmikutena valdavalt öise eluviisiga liblikad on kiired ja osavad lendajad, kes suudavad sarnaselt koolibridele õitest toitu ammutada paigallennu ("surumise") käigus. Mõne liigi valmikud siiski ei toitu, vaid elavad röövikuna kogutud "vana rasva pealt", tegeledes vaid soo jätkamisega. Surud on levinumad lõunapoolsetes piirkondades, Eestis elab paikselt vaid 11 liiki surusid, lisaks võivad mõnel aastal soojade lõunatuultega meile jõuda ka mitmed lähistroopilised surud. Ükski suruliik pole meil väga arvukas: pigem liigitub kohtumine suruga õnnelike juhuste kilda. Päevaajal looduses matkates satub suruvalmikute peale üpris harva - seda esmajoones nende tõhusa varjevärvuse tõttu. Mul on seni õnnestunud leida vaid suur ja väike punasuru (vastavalt Deilephila elpenor ja D. porcellus), samuti silmiksurude paarike. Sagedamini on ette sattunud surude muljetavaldava välimuse ja suurusega röövikuid: kõige tavalisemad on pisimadudeks kehastunud punasurud, aga küllaltki sageli leiab madarataimedelt ka madara-vöötsuru (Hyles gallii) vahvaid laigulisi noorloomi.

Arvestades asjaolu, et surud on valdavalt ööloomad (erandi moodustavad päeval ringi lendavad lottsurud, keda mul pole veel kohata õnnestunud), võiks eeldada, et parim aeg täiskasvanud surude leidmiseks on öösel. Samas ei ole surud kõige innukamad valgusele lendajad - asjaolu, mida kinnitas kurvastav tõik, et eelmisel aastal ei õnnestunud mul linale meelitada ainsatki suru. Samas on enamiku surude arvukuse kõrgaeg juunis-juulis, mistõttu võis ebaedu põhjuseks olla ka vaatlustega hilinemine.

Väga soojal esimesel juuniööl oli liblikavaatlus kulgenud igati edukalt - uusi liike laekus linale ridamisi ja mu ustav Canon G9 sai tublisti vatti. Järjekordsele kontrollkäigule suundudes unustasin prillid ette panna ja nii ei saanudki ma kohe aru, mis kopsakas imemoodustis linale kinnitunud oli. Lähem uurimine näitas, et tegu oli suruga! Algselt kahtlustatud männisuru asemel osutus see pruun hiidliblikas punalaik-haavasuruks (Laothoe populi). Tegu on Eestis üsna tavalise liblikaga, kes asustab mitmesuguseid maastikke ja keda võib meil lendamas kohata mai lõpust augusti alguseni. Tema puhul väärib märkimist kummaline puhkeasend - tagatiivad ulatuvad eestiibade varjust välja. Oma eritunnuse - punased laigud tagatiibadel - jättis ta minu jaoks varju - küllap ei tundunud ma talle piisavalt hirmuäratav, et tasunuks see viimane abinõu tarvitusele võtta. :)

Teistest selle rikkaliku öö põnevamatest leidudest väärivad märkimist vaksiku kohta hiigelsuur salu-samblikuvaksik (Hypomecis punctinalis, määrang veidi küsitav) ja must raisamatja (Necrophorus humator) - mõlemaga kohtusin üldse esimest korda.

Tänane öö oli veidi jahedam ja sellest tulenevalt ka ringilendavate liblikate arvukus pisut kasinam. (Lisaks oli meie lilleaia kohal patrullimas nahkhiir, kes kardetavasti nii mõnegi valguse suunas lennanud uhke eksemplari kinni krahmas ja ära sõi.) Samas mõtlesin teisele kontrolltiirule suundudes, et oleks vast vahva ka täna mõnd suru kohata. Ja mida ma näen: lina lähistel tiirlebki hiiglaslik liblikas! Kärmelt haarasin liblikavõrgu ja püüdsin end juba lahkuma sättinud külalise kinni. Igaks juhuks ei söandanud ma teda linale suunata, kartes looma põgenemist - nii sai suru (sest seda ta oli) esmalt tuppa toimetatud. Tema tiivalehvitused kinnitasid veenvalt, et tegu oli silmiksuruga (Smerinthus ocellatus). See metsaliik olla kogu Eestis tavaline ja lendab ringi ligikaudu samal perioodil kui punalaik-haavasuru. Enamgi veel: nood kaks liiki on omavahel nii lähedased, et võivad anda ka ühiseid järglasi. Tagatiibade uhked silmlaigud ei lase silmiksuru samas kellegi teisega segi ajada.

Ega's muud, kui tuleb vaatlusi usinasti jätkata, lootuses, et ehk järgivad tavalisemate suguvendade eeskuju ka mu tänavused TOP10 liigid sirelisuru ja pärnasuru! Varuks on veel webxani soovitatud strateegia - meelitada surusid käärivate puuviljade abil.

Putukate TOP10 2011

Ei ole ma loodusblogiga uuesti korralikult järjele saanud. Olgu siis vähemasti siia heisatud mu vastne TOP-nimekiri iseäranis vingetest ja minu poolt senitabamata kodumaa putukatest, keda tänavu erilise huviga silmas pean ja pildile püüda ihkan. Kõik need loomad peaksid olema hea õnne korral leitavad, praktikas võib probleemseimaks osutuda kaerasori väljakaevamine. Varem olen neist pildistanud vaid pääsusaba, aga seda valmikuna Jenneri mäe tipus Saksamaal, üle 2 km kõrgusel merepinnast. See-eest olen Eestis korduvalt kohanud selle liigi sarikõielistel toituda armastavat röövikut.

1. Haavalumik (Limenitis populi)

2. Pääsusaba (Papilio machaon) valmik

3. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia)

4. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae)

5. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis)

6. Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii)

7. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia)

8. Kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa)

9. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)

10. Hiid-tüvevaablane (Urocerus gigas) või sinine puiduvaablane (Sirex juvencus)

MEGABOONUS (keda tõenäoliselt ei leia, aga kelle leidmine oleks oivaline kordaminek): Kollavööt-kuningkiil (Anax parthenope), tontsuru (Acherontia atropos), kassitapusuru (Agrius convolvuli) või oleandrisuru (Daphnis nerii).

Loetletud surud on Eestis haruldased lõuna poolt sisserändajad, keda siin kohatud vaid üksikutel juhtudel. Kollavööt-kuningkiil on viimastel aastatel levilat põhja poole laiendamas, ta avastati Eestist esmakordselt aastal 2009 Mati Martini poolt.

Esimene putukaretk

Kevadeni on veel aega, aga mõni päikesepaisteline päev on pannud juba veed vulisema ning kahandanud tänavust toekat lumikatet mitme sentimeetri võrra. Eriti soojadeks kujunesid 13. ja 14. märts, mil temperatuur tõusis üle 5 plusskraadi. Nii otsustasin viimatimainitud kuupäeva pärastlõunal sooritada kaameraga väikese loodusretke, et esimesi kevade märke otsida.

Esmalt leidsin õues ja tagaaias lendlemas mitmeid sääski - see kinnitas, et putukahooaeg on alanud, ärgitades uurima, kas on ehk veel mõni kuue- või kaheksajalgne talvekorterist lahkuda söandanud.

Putukariigi ühed esimesed kevadekuulutajad on kärbsed. Neid ma siiski veel päikeses peesitamas ei kohanud, küll aga uudistas kuuri seinaprao vahelt maailma pisike huntämblikupoeg.

Aia taga raudteetammi kõrval märkasin poolemeetrisel, pealt sulaks tõmbunud lumevaibal midagi lepaurva-laadset. Kummastav oli aga asjaolu, et see "urb" harrastas sihikindlalt roomamist. Lähemal uurimisel osutus salapärane objekt noorukeseks, alles paari cm pikkuseks rohukedriku (Euthrix potatoria) röövikuks, kes vahest liialt vara oli talvisest pelgupaigast välja roninud, lootuses, et ehk leidub kusagil juba lumevabu laike, kust värsket nosimist leida. Meie rahvuslipu värve EU lipu kollatähtedega kombineerivaist rohukedriku röövikuist on toreda loo kirjutanud Eesti tunnustatuim putukapildistaja Urmas Tartes.

Sumasin veidi ka raudtee-taguses tihnikus, trotsides poolde säärde ulatuvat lund. Täheldasin, et tänavune "pajutibude" saak jääb õige kasinaks, kuid esimesed neist olid siiski juba pungast puhkenud.

Kevade jõudsa lähenemise tunnusmärkideks olid ka ennast sügavale lume sisse "kaevanud" sambla- ja samblikututid, kõrrejupid, oksaraod, puukooretükid, kitse- ja jänesepabulad ning kõikmõeldav muu kraam, mis tugevnevat päikesesoojust lumest märksa edukamalt akumuleerida suudab.

Külastasin veel ka Tomuski järve, mis samuti alles talvises vaikuses lumevaiba all magamas on. Järve kaldal olid ilmselt jänesed põõsaste koort närinud.

Selle retke puhul väärib taas kord mainimist väikelindude nappus - oma vilumatu kõrvaga tuvastasin vaid rasvatihase teada-tuntud häälitsusi. Võimalik siiski, et webxan teinuks kindlaks veel paar-kolm liiki.

Viimaste päevade ilmad kooskõlas erisuguste prognoosidega kinnitavad, et talvel on veel rammu küll ja enne aprilli ei tasuks kevade lõplikku läbimurret oodata. Aga mis tulema peab, see tuleb - ükskord kindlasti!

Talvised külalised

Kogenum blogilugeja arvatavasti teab, et minu kodu asub Viljandi linna äärmises kirdeservas, otse raudtee ääres, ja teisel pool rööpaid saab alguse mitmekesine, enam või vähem looduslikus seisus ala, mille võiks peent ökoloogiaterminit kasutades mosaiikseks kultuurmaastikuks nimetada. Teise olulise asjaoluna omame linna kohta päris suurt aeda, kus kasvab mitmesuguseid puid ja põõsaid. Kolmandaks on aiavõrk mitmest kohast katki ja vajaks uuendamist. Neljandaks pole meil juba hulk aastaid koera. Kõik need asjaolud on tinginud olukorra, kus meie aed muutub eriti just karmimatel talvedel mitmesuguste metsaelanike jaoks huvipakkuvaks paigaks, kust käia täiendavat ninaesist otsimas.

Mitmel varasemal aastal on meie hilistalvisteks-varakevadisteks püsikülalisteks olnud nurmkanad ehk põldpüüd (Perdix Perdix). Need ujedavõitu linnud on meie aias luusinud 6…7-liikmeliste salkadena, otsides paljandunud pinnaselaike, kus leidub väärt nokapoolist. Inimasulate lähedusse tulevadki põldpüüsalgad tüsedama lumikatte korral, kui metsa alt toidu leidmisega raskusi tekib. Värske lumega on tore vaadata põldpüüde jäljeridu, mis risti-rästi üle lume kulgevad. Kahjuks sel talvel põldpüüd meie aeda ei jõudnud.

Harilikumatest sulelistest on mu koduaia talvisteks püsikülalisteks hallvaresed (Corvus corone cornix) ja harakad (Pica pica). See olukord ei ole tegelikult kuigi soodne, silmas pidades pisemaid linde, kellel peagi küpsemas plaan aias pesa punuda. Samas soosib vareslasi olukord, et koera puudumisel viskab mu heasüdamliku loomuga ema teinekord toidujääke lindudele. Ka kompostihunnik on nende seas hinnatud söögilauaks.

Pisemate suleliste osas on käesolev talv olnud üpris tagasihoidlik. Aknatagust lindude toidumaja on külastanud valdavas enamuses vaid rasvatihased (Parus major). Varasematel talvedel pakkusid neile konkurentsi ka sini- ja salutihased, rohevindid, kodu- ja põldvarblased, leevikesed ja aastate eest isegi üks suur-kirjurähn, kes end tükiks ajaks linnumaja külge parkis, ise peadpidi vaevu avast sisse mahtudes.

Eelmisel, karmil talvel läksid lood meie aias eriti huvitavaks. Näha võis märke jänese tegevusest – jälgi, pabulaid ja näksitud oksi. Aga mis veel uhkem: tagaaeda olid paaril korral külastanud metskitsed (tuntud ka kui kaberid ehk kabrised; Capreolus capreolus)! Seda kinnitasid lumele jäetud iseloomulikud piklikud ekskremendi-kuulikesed. Tänavu sai kitse-saaga vinge jätku. Esmalt tabas ema pakaselise veebruari keskel otse meie maja kõrval jalgrajal magamas mitu kaberit. Ise märkasin neid esmakordselt 26. veebruaril elutoa aknast – viiekesi nooliti  meie aeda põhjaküljelt kõrge puishekina piiravaid elupuid. Avasin pakast trotsides ettevaatlikult toaakna ja vaatamata pilves ilmale plõksisin kabristest tubli hulga pilte. Seni olin metskitse parimal juhul looduses pildistada saanud paarisaja meetri kauguselt, nii et loomast paistsid lopsaka heina tõttu vaid peanupp ja suured kõrvad. Sestap olin oma "jahisaagiga" vägagi rahul.

Päev hiljem paistis päike ja kitsed olid taas elupuid pügamas. Sedapuhku märkasin aias lausa seitset looma ja viis neist olid söaka noore soku juhtimisel tulnud eriti lähedale – vaid tosina meetri kaugusele elutoa aknast. Niisugust ülisoodsat võimalust ei saanud mõistagi raisku lasta – nii haarasin kärmelt G9 ja avasin vaikselt akna. Järgnevalt sündis mitukümmend elu parimat kitsekaadrit. Pildid tehtud, sai siiski vaadatud, et elupuud hakkavad alt juba õige hõredaks jääma. Sestap peletasin isukad kaberid aiast ära – soku eestvõttel plagasid loomad aiaaugu kaudu raudtee-tagusele jäätmaale, kust jäid mind umbusklikult piidlema.

Paaril päeval tulid kitsed siiski veel elupuudega maiustama. Õnneks ilmnes, et nad ei hoolinud kuigivõrd noortest kirsi- ega ploomipuudest, samuti mitte marjapõõsastest. Aga meie uhke puishekk sai hullusti ära räsitud.