esmaspäev, 19. mai 2014

Putukate TOP10 2014

Maikuu hakkab jõudma viimasesse kolmandikku ja on tipmine aeg üles seada uus putukate soovinimekiri aastaks 2014. Eelmisel aastal õnnestus mul mitu kauaotsitud liiki viimaks üles leida, aga päris paljud on jätkuvalt avastamata. Tänavune TOP10 sai 9/10 osas kokku juba aprilli keskel, aga mul polnud siiani mahti seda korralikuks blogilooks vormistada. Nii juhtus pretsedenditu lugu, et nimistu üleslaadimise hetkeks olen kaks soovitavat liiki juba leidnud. Seekordne nimekiri sai üpriski liblikakeskne, aga sisaldab ka kaht mardikat ja üht kiili. Jääb üle ise agar olla ja loota ka parajale kogusele õnnele - siis on lootust, et aasta 2014 kujuneb eelmisest veelgi edukamaks. Sel korral püüan rohkem rakendada "sihtotsingut", ehk koguda infot liikide leiukohtadest, et seejärel neisse spetsiaalseid retki sooritada. Kahel viimasel korral on meeldivaks traditsiooniks saanud ka megaboonus-liigi leidmine - oleks vast vahva, kui tänavugi nõnda läheks!

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - väga suur ja nägus kesk- ja hiliskevadine liblikas, väidetavalt Eestis tavaline, aga ei ole seni kippunud end mulle näitama. Sealjuures peaks isasloom lendama ka päevaajal. Valmikud on liikvel aprilli keskpaigast või mai algusest juuni alguseni, munedes oma munad madalatele, kuni 2 meetri kõrgustele hiirekõrvul kaseokstele (vahel ka lepale). Väidetavalt eelistab see liik avaraid kasenoorendikke. Röövikud toituvad nädalajagu hulgakesi koos, hajudes seejärel mööda puud laiali. Teatud lootused kaasnevad mul öise valguspeibutusega (eelmisel aastal polnud mul sel ajal veel ML-lampi, mis on tavalisest efektiivsem). Aga plaanin ka konsulteerida liblikaspetsidega, et leida looma püsi-asurkondi (noori kaasikuid). Tore oleks ka kirilaseröövikuid kohata. Kasekirilase leidmine on mul igatahes seekordse putuka-aasta üks peaeesmärke.

NB! Selle liigi väga kaunis isasloom lendas mu vaatluslinale ööl vastu 23. aprilli, peitudes linavoltide vahele, nii et esmapilgul märkamatukski suutis jääda. Huvitav märkida, et just äsja olin webxanile maininud, et nüüd võiks kasekirilane saabuda. Nõnda saigi kirilasest esimene TOP10 liik, kes tänavu leitud ja üles pildistatud. "Vabas looduses" ei ole mul selle liigi ühtegi arengujärku siiani kohata õnnestunud.

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - "Euroopa putukate" (2005) kohaselt Eestis üsna sagedased liigid. Samas, "Eesti liblikate määraja" (1996) järgi esineb kollapaabusilm meil lokaalselt ja harva, kevadpaabusilm on küll levinud kogu Eestis, aga mitte sage. Seni olen leidnud vaid ühe kevadpaabusilma rööviku Parika kandis üle asfalttee roomamas. Selle liigi röövikute lemmik-toidutaim on kanarbik ja vanaloomad kalduvad sestap ka eelistama soisemaid alasid. Aga kevadpaabusilma võib siiski leiduda mitmesugustes elupaikades. Kollapaabusilma puhul ei ole selgeid elupaiga-eelistusi Eesti kontekstis välja toodud, loom asustab segametsi ja toidutaimede valik on lai. Kummagi liigi valmikud lendavat maist juuni keskpaigani, isased sealjuures päevaajal ja emased öösiti. Emased on sealjuures isastest loiuma lennupildiga. Ehk pärsib kummagi liigi leidmist tõik, et valmikud ei toitu, elades vaid mõne päeva.

3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) - "Euroopa putukate" väitel Eestis üsna sagedased liigid. Pärnasuru rööviku leidsin mullu suvel Suure-Jaanist. Viljandis on pärnasid samuti üksjagu, nii et loom võiks ju siiagi sattuda. Käelaba mõõtu uhke sirelisuru väga kopsakaks kasvav röövik ei ütle lisaks sirelile ära ka enelast ega saarest. Suve II poolel olen sirelipõõsastel silma peal hoidnud, aga seni edutult. Valmiku leidmise osas lasub peamine lootus uuel ML-lambil. Päevaajal puhkavale sirelisurule looduses pealesattumine ei ole võimatu, aga selle tõenäosus on üpris pisike. Seni olen looduses kohanud üht-kaht suruvalmikut aastas, olgugi seal keskmisest rohkem ringi uitan. Eriti keeruline on leida öise eluviisiga liike, kes päeval üsna edukat kamuflaaži harrastavad - see kehtib ka sireli- ja pärnasuru kohta. Mõlemad on valmikutena liikvel hiliskevadel ja suve I poolel, sirelisuru sealjuures mõnevõrra hilisem.

4. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) - mõlemad liigid on Eestis looduskaitse all ja mitte liiga arvukad, eelistades elupaigana päikesepaistelisi, niiskemaid niitusid. Teelehe-mosaiikliblikas lendab mai lõpust juuni keskpaigani, samas kui suur-mosaiikliblikas juunis-juulis. Kahest arvukama, suur-mosaiikliblika leidsin mullu (paraku surnuna) Kärevere silla veerest. Just see Tartu-lähedane piirkond on üks, millele elusa valmiku otsinguil tänavu keskenduda plaanin. Kumbagi liiki peaks aga leiduma ka Puka lähistel, kuhu samuti ühe retke ette võtta kavatsen. Meil esinev teelehe-mosaiikliblikas kuulub muide alamliiki E. aurinia estonica - lokaalseid alamliike on mosaiikliblikatel üldse rohkesti. Julgustav on asjaolu, et mosaiikliblikad on väheliikuvad ja elutsevad väikeste stabiilsete kolooniatena. Lisaks olla teelehe-mosaiikliblikas flegmaatilise käitumisega ja eelistavat lendamisele päikesepaistel peesitamist. Seega, kui teada õiget paika, on mu eduvõimalused sarnaselt mullusele vöötkiilile päris head. Pean veel spetside seas infopäringuid tegema.

5. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - Eesti suurim klaastiib, keda välimuse põhjal võiks pigem vapsikuks pidada (inglise keeles ongi tema nimeks hornet moth). Mõne aasta eest nägin üht emaslooma Viljandi külje all veevärgi alal noorte haabade tüvede alaosade ümber tiirutamas (just sinna munetaksegi munad ja röövik toitub koore all), aga pildile teda kahjuks ei saanud. Eestis üsna haruldase liigina võib suur-haavaklaastiiba lendamas kohata peamiselt juunis-juulis. Looma leidmine olla kõige tõenäolisem vahetult pärast nukust koorumist haavapuudel istuvana. Lõuna pool on selle liigi põhiliseks toidutaimeks muide pappel.

6. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - väidetavalt Eestis tavaline pruunikas siklane paistab silma ülipikkade tundlatega (eriti isastel, kellel need küündivad neljakordse kehapikkuseni) varustatud sikk eluneb okasmetsades ja teda võivat tihti kohata värsketel palkidel või kändudel. Eks ma olengi sestap uurinud mitmeidki palgivirnasid ja uidanud raiesmikel, aga seni edutult. Toidutaimena eelistavat see sikk meil surnud või surevaid mände, mistap tuleb ehk rohkem keskenduda just männikutele. Valmikuid on liikvel kevadest varasügiseni.

7. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - Eestis väidetavalt sage, lehtmetsade, aga ka kompostihunnikutega seotud liik. Loom lendab ringi soojadel suveõhtutel, mistõttu ei saa välistada ka tema jõudmist mu putukalinale - eriti silmas pidades Vikipeedia väidet, et too põrnikas pidavat lendama valgusele. Aga usutavasti pole siiski võimatu teda trehvata ka päevaajal - maipõrnikat olen ju küll korduvalt looduses kohanud. Peab tähelepanelikum olema, mis muud! Ninasarvikpõrnika kuni 12 cm pikkuseid vastseid võivat muide leida ka kõdunevatest saepuruhunnikutest.

8. Suur-harksaba valmik (Cerula vinula) - selle liigi fantastilise välimusega röövikuid olen varasematel aastatel korduvalt pajupõõsastel kohanud ja Fotoalbumissegi laadinud. Aga mai algusest juuli alguseni lendavaid valge põhitooni ja põneva tumeda vöödi-tähnikirjaga, osaliselt läbipaistvate tiibadega valmikuid ei ole seni õnnestunud looduses trehvata ega ka linale meelitada. Huvitav on mainida, et meil esineb selle liigi kohalik alamliik: C. v. estonica. Looma leidmise osas ei süsti samas optimismi Looduse Taskuraamatu sarja teos "Liblikad", mille kohaselt valgus seda liiki eriti ei ahvatle. Aga siiski lasub tema tabamise põhilootus ilmselt mu ML-lambil, mis on end sarnaste tõrksate liikide osas ka mullu tõestanud.

NB! Pessimistlik eelinfo saigi kummutatud ööl vastu 28. aprilli, kui mu vaatluslinale maandus jaheda öö kiuste lausa kaks suur-harksaba isaslooma. Need on ka jäänud seni ainsateks oma liigi esindajateks. Looduses on ka selle liigi valmikud mul veel kohtamata.

9. Orasheinasilmik (Pararge aegeria) - ei saa muidugi välistada, et kõigi vanade kaustade põhjalikul läbiuurimisel võiks ilmneda üllatusi, ent viimastel aastatel ei ole Eestis väidetavalt üsna sagedat (teistel andmetel siiski mitte sagedat) 
orasheinasilmikut minu kaamerasilma ette sattunud. Silmiklasi (Satyridae) leidub Eestis 19 liiki, pigem väheldased või keskmist kasvu. Arvukaimad on nad juulikuus, sarnaselt täpikutele, ent orasheinasilmiku lennuaeg on juba mais-juunis. Tegu on meie silmikutest ühe kauneimaga, kelle tiibade ülapoolel on lisaks "silmadele" ka kollased laigud. Ilmselt ei ole ma seda looma seni kohanud põhjusel, et tegu on metsaliigiga, kes avamaale eriti ei satu, lennates peamiselt varjulises alusmetsas. Isane liblikas tavatseb kaitsta oma territooriumi, võttes sisse vaatluspositsiooni mõnel päikesest valgustatud oksal.

10. Ida-jõgihobu (Gomphus flavipes) - see suuremate jõgede kaldaid asustav kiil on üks meie neljast jõgihobust - natuke pikem kui muidu suhteliselt sarnane harilik jõgihobu  (kuni 55 mm) ja eristatav eelkõige iseloomuliku rindmikumustri kaudu. Valmikuid võivat M. Martini "Eesti kiilide määraja" järgi leida kaldataimedel puhkamas, aga põhiliselt tavatsevat nad patrullida keset jõge. Eestis on see liik väga haruldane, aga mulle lisab lootust tõik, et teda on leitud Tartu lähistelt Emajõe äärest. Valmikuid kohatakse peamiselt juunis-juulis. 

MEGABOONUS: keegi vahel Eestisse lõuna poolt sisse rändavatest surudest. Selliseid soodsatel hilissuvedel meil kohatud rändliike on kokku kuus. 

  • Suurimad lootused seonduvad sirelisuru mõõtu kassitapusuruga (Agrius convulvuli), kelle viimane arvukam sisseränne Eestisse oli aastal 2005, aga keda on mõned korrad kohatud ka hiljem. Temast on ilmunud ka lood Peeter Ernitsalt ja Allan Selinilt
  • Viimasel kümnendil on korduvalt Eestisse sattunud ka mõõtudelt ja eluviisilt meie pärismaiste lottsurudega sarnanev päevasuru (Macrogrossum stellatum). Selle liigi viimatine arvukas sisseränne oli aastal 2006, aga looma kohati teadaolevalt ka aastal 2010 ja 2013
  • Mõnevõrra harvem satub Eestisse hiiglaslik (siruulatusega kuni 13 cm), valmikuna rindmikul surnupealuu-laadset kujutist kandev tontsuru (Archerontia atropos). Selle liigi valmikud ei toitu õitel, aga ronivad sageli mesitarudesse meega maiustama (väidetavalt pettes taruasukad ära liblikate puhul harukordse piiksumisega, mis sarnaneb emamesilase häälitsusele). Tontsuru röövikud eelistavad kartulitaimi ja neid on meil avastatud kartulivõtu käigus. Viimati kohati seda liiki Eestis teadaolevalt aastal 2010
  • Suure ja väga kauni oleandrisuru (Daphnis nerii) viimane leid Eestist pärineb kahjuks juba aastast 1992 ja seda looma on Eestis nähtud üldse vaid mõnel korral.
  • Lisaks võib hea õnne ja soodsa aasta korral loota kohtumist minu vana tuttava madara-vöötsuruga sarnaneva piimalille-vöötsuruga (Hyles euphorbiae), keda meil teadaolevalt viimati nähti aastal 2001. 
  • Samuti võib üksikute eksemplaridena Eestisse välja jõuda eelmisega samasse vöötsuru perekonda kuuluv toredalt triibuline joonsuru (Hyles lineata), keda kirjanduse andmetel on meilt leitud kahel korral (viimati aastal 2003).

2 kommentaari:

  1. Loodame vähemaste Rumeeniastki mõnd põrutavat leidu, näiteks ninasarvikuid!

    VastaKustuta
  2. TOP10 liike ma kahjuks Rumeenia mägedest ei leidnud, aga muid huvitavaid loomi trehvas ette küll. Loodan sel teemal millalgi spetsiaalpostituse teha.

    VastaKustuta